Lääne-Eesti saarte looduskooslused

Mandri-Eestist läände jäävad suured saared — Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja Vormsi. Neil Lääne-Eesti saartel on Eesti kõige merelisem kliima, mida iseloomustavad pikk soe sügis, pehme talv, hiline ja jahe kevad, tugevad tuuled, suur päikesepaiste kestus ning väike sademetehulk. Eriti kuiv on kevadsuvel. Kaua jäävabana püsiva mere tõttu on veebruari keskmine õhutemperatuur Saaremaa ja Hiiumaa läänerannikul –3,5 kuni –4 °C, s.o 3–4 °C võrra kõrgem kui Ida-Eestis. Püsiv lumikate tekib hilja — jaanuari algul, ja kestab märtsi teise pooleni. Haruldased pole ka talved, mil püsivat lumikatet ei kujunegi. Öökülmadeta periood on saartel kaks kuud pikem kui Kesk-Eestis.

Puisniidud ja alvarid
Ligi pool suuremate läänesaarte pinnast on metsade all ja nende osatähtsus on viimase poolsajandi jooksul märgatavalt kasvanud varem saartele nii omaste puisniitude ja alvarite metsastumise arvel.

Puisniit on regulaarselt niidetava rohukattega hõre looduslik puistu. Varem esines neid peale Põhja- ja Lääne-Eesti veel ulatuslikult Lõuna-Rootsis ja Lõuna-Soomes. Puisniidud on elustiku poolest Eesti liigirikkaimad ökosüsteemid. Taimkatte väikeseskaalalise liigirikkuse poolest kuuluvad mõned puisniitude taimekooslused maailma liigirikkaimate hulka.

Alvarid on lubjalembese taimkattega õhukese mullakihiga kuivad paepealsed alad. Alvareid leidub maailmas vähe — peale Põhja- ja Lääne-Eesti lubjakivide ja dolomiitide ala veel Rootsis Gotlandi ja Ölandi saarel ja laiguti Ahvenamaa saartel. Seal, kus paas on maapinna lähedal, kasvab ainult madal rohttaimkate või ka kadakaid. Ka tüüpilised alvarid on hakanud karjatamise lõppemise järel võsastuma.

Taimharuldused
Saarte liigirikas floora sisaldab arvukalt taimharuldusi. Praegu Eestis riiklikult kaitstavast 185 soontaimeliigist leiame Saaremaalt ja tema lähisaartelt 122 liiki, seejuures neist 17 kasvab ainult siin. Kaitstavatest liikidest on osa reliktid (harilik luuderohi, jugapuu), mis pärinevad ajast, mil siinne kliima oli nende kasvuks soodsam, rohkesti on oma areaalipiiril (enamasti kirde- ja põhjapiiril) olevaid liike, millest paljud torkavad silma ka oma ilu poolest (nt orhideed). Suurim haruldus on allikasoodes ja soostunud niitudel kasvav ainus Saaremaa endeem, s.o kohapeal tekkinud liik — saaremaa robirohi. Lääne-Eesti saarte kõige haruldusterikkamad piirkonnad on Viidumäe ümbrus, Sõrve, Tagamõisa ja Kuusnõmme poolsaar Saaremaal ning Abruka, Vilsandi ja Ruhnu saar.

Nüüdisrannad
Saarte nüüdisrannad on äärmiselt mitmekesised ja vahelduvad. Siin on esindatud kõik Eesti rannatüübid. Pankrand on seotud paejärsakutega, millest enamik asub piki Muhu ja Saaremaa põhjarannikut kulgevat Lääne-Eesti paekallast. Suuremad on 7–8 m kõrgune Kesse pank Kesselaiul, Püssina (5 m) Muhu kirdenurgas ning Panga ehk Mustjala (2,5 km pikk ja kuni 21 m kõrge), Ninase (6 m) ja Suuriku pank (8 m) Saaremaa looderannikul.

Pikkamööda mere suunas madalduva maapinna tõttu on saartel enamasti lauskrannad. Sõltuvalt lainetele avatusest ja veepiiril olevatest setetest ning kivimitest on ülekaalus moreen- või möllirannad, aga ka liivarannad. Suurem osa saarte avarannikust on rändkividerohke moreenrand, mis on enamasti kamardunud, välja arvatud lainetusele alluvad järsemad rannalõigud.

Lahesoppides ja saarte varjus on mudase põhjaga roogu kasvanud rand. Pankade naabruses esineb kruusa-veeristikurand. See on kuhjerand, kus leiab aset aktiivne setete liikumine, tekivad rannavallid ja kasvavad maasääred; näiteks Panga pangast lõuna pool Küdema lahe rannikul, Ninase ja Tagamõisa poolsaare põhjaosas, Harilaiul ning Sõrve säärel. Saaremaa ilusamad liivarannad on Järve rannas lääne pool Kuressaaret ja Sõrve poolsaare idarannikul ning Harilaiul.

Lisateave artikli kohta