Moreenrannad, rannikuluitestikud ja viirsavitasandikud

Lääne-Eesti madalikku on kutsutud Terra Maritima'ks, mereäärseks maaks. See tuleneb sellest, et meri on olnud tähtsaim tegur selle ala kujunemisloos ning etendab olulist osa tänaseni. Siinsed rannad on madalad ja valdavalt kivised moreenrannad. Rannaastanguid esineb Noarootsi poolsaarel Ramsi neemel, Haapsalu lähedal Pullapääl ning Suure väina ääres Uisu pangal. Lainetuse eest varjatud lahtedes kohtab aga mölliranda, kus savikatele setetele kuhjub muda. Eriti iseloomulik on see Haapsalu lahele ja selle üksikutele soppidele, ent ka Matsalu lahe põhja savikad setted on kaetud mudalasundiga. Vähemal määral esineb luitelist liivaranda (Riguldi–Põõsaspea–Nõva).

Moreenrannad ja rannikuluitestikud
Merelainetuse poolt kulutatud moreenrand on enam levinud rannatüüp ka Pärnu madaliku loodeosas, s.o Pärnu linnast lääne pool. Paatsalu ümbruses liigestavad rannikut kirde–edelasihilised lahed ning väikesed saared. Tõstamaa rannikule on omased loode–kagusihilised lahed ja nendevahelised poolsaared. Poolsaartel ja saartel valitseb kivine moreenrand, lahtedes aga möll. Audru ja Pärnu kohal domineerib madal kamardunud rand, mis vaheldub paiguti liivarannaga (Valgeranna).

Pärnu madaliku edelaranniku kõige iseloomulikumateks tunnusteks on rohke liivarand ning luitestunud rannavallide pikad ahelikud. Rannikuluidete ahelik saab alguse juba Pärnu linna territooriumil, ent muutub lõuna pool järjest selgepiirilisemaks ja kõrgemaks. Tahkuranna kohal hargneb see kaheks ahelikuks, mille vahele jääb endine Litoriinamere laguun, mis on praeguseks kinni kasvanud ja mida tähistab nüüd Tolkuse raba. Raba idast piirav Soometsa luitestik on tekkinud Antsülusjärve staadiumis ning rannikulähedane luiteahelik on Litoriinamere-aegne. Rannametsa kohal saavutab see suurima kõrguse Tõotusemäel (u 40 m üle merepinna). Lähedal on veel teinegi kõrgem luide, Tornimägi. Luiteahelikke puhandavad siin mitmed väikesed jõekesed ja ojad, mis juhivad vee luidetetaguselt soostunud alalt merre. Äravoolu hõlbustamiseks on need enamasti süvendatud ja õgvendatud. Neist suurim on Timmkanal, mis läbib Tolkuse raba ja ühendab Ura jõge Rannametsa jõe alamjooksuga. Häädemeeste kohal luited taasühinevad ning jätkuvad kitsa ja järjest madalduva ahelikuna Iklani ning kulgevad sealt edasi Lätimaale. Tahkurannas, Timmkanali ja Lemmejõe orgudes leidub devoni liivakivipaljandeid.

Viirsavitasandikud
Matsalu lahe rannamail, Haapsalu ümbruses, Pärnu ja Vändra vahemikus ning mitmel pool mujal valitsevad Lääne-Eesti pinnamoes peaaegu ideaalselt tasase pealispinnaga viirsavitasandikud. Need alad olid pärast viimase mandrijää taandumist pikka aega üle ujutatud Balti jääpaisjärve veega. Selles hiiglaslikus veekogus toimus peeneteralise purdmaterjali settimine väga korrapärases rütmis: soojal poolaastal veidi jämedateralisem, liivasem ning külmal poolaastal peeneteralisem, savikam materjal. Protsessi tulemusena moodustusidki suured savitasandikud, mis matsid enda alla väiksemadki maapinna ebatasasused. Savi ise on aga eespool nimetatud settimise rütmist tingituna kihilise ehk viirulise ehitusega ja seda nimetatakse viirsaviks. Iga üksikut kihti selles lasundis tuntakse kas suve- või talvevarvina ning üks suve- ja üks talvekiht kokku annavad aastavarvi. Lugedes kokku kihtide arvu viirsavi lasundis, saab õige lihtsal viisil määrata selle kujunemiseks kulunud aega.

Viirsavitasandikel on keemiliselt rikkal lähtekivimil moodustunud võrdlemisi kõrge produktiivsusega gleimullad. Põllustamiseks on tulnud neid maid aga sageli eelnevalt kuivendada. Viirsavi on siinkandis aegade jooksul kasutatud ehituskivide tootmiseks ja väikesi ettevõtteid nimetati tellise- või ka savitönkideks.

Lisateave artikli kohta