Puisniidud

Lääne-Eesti tasandike taimkatet iseloomustab niitude ja puisniitude, soode, luhtade ja roostike rohkus. See ala on mitu tuhat aastat noorem kui Kõrg-Eesti. Maakoor kerkib siin praegugi sajandi jooksul mõnekümne sentimeetri võrra ja nii saavad lahelõugastest ajapikku rannikujärved, järvedest madalsood, mudapaljanditest rannaniidud, karidest laiud ja laidudest poolsaared.

Maakerge on suurim Eesti looderannikul, ulatudes kuni 3 mm-ni aastas. Lõuna suunas maakoorekerge väheneb ning peatub Pärnumaa rannikul. Tugev maatõus, mis nihutab rannajoont mere suunas, teeb võimalikuks rannataimestiku levimise uutele aladele, mille asustamine toimub hootiste etappidena, sõltudes peamiselt veeseisu erinevusest aastati. Muda sadestumine madalates lahtedes ja jõesuudmetes aitab kaasa uue maa moodustumisele. Sel ajal, kui Kõrg-Eestis arenes juba tundrailmeline taimkate, oli siinne ala alles merepõhi. Pärast mere alt vabanemist hakkas siin arenema üsna liigirikas taimestik. Seda soodustasid nii selle perioodi soe ja niiske atlantiline kliima kui ka keemiliselt rikkal lähtekivimil kujunenud suure produktsioonivõimega mullad.

Lääne-Eesti taimkatte arengut hakkas juba üsna varakult mõjutama inimene, eriti alates pronksiajast, mil asuti karja kasvatama ja tekkis püsiasustus. Karjakasvatuse ja maaviljeluse arenedes hakkas looduslik taimkate muutuma ning asendus üha enam nn poollooduslike kooslustega. Viimastest on iseloomulikud looniidud ja puisniidud. 20. sajandi esimesel poolel olid aga eelkõige puisniidud Lääne-Eesti maastike „visiitkaardiks”. Nende pargilaadsete koosluste tekke ja püsimise eelduseks on regulaarne niitmine, võsaraiumine ja muud töömahukad hooldustööd. Kuivõrd 19. sajandi teisel poolel hakkas üha hoogustuma intensiivne põllumajandus, hakkasid puisniidud hääbuma. Niitmise lakkamisel on suurem osa neist võsastunud ja kaotanud oma iseloomuliku rohttaimede liigirikkuse ning pargitaolise välisilme. Vaadeldavale piirkonnale kunagi väga iseloomulikke kuivi liigirikkaid tammepuisniite on praeguseks vähe säilinud. Neid leidub peamiselt kaitsealadel Laelatus, Nedremal, Matsalu looduskaitsealal ning vähemal määral mujal. Niiskeid arupuisniite leidub peamiselt Kasari jõgikonnas luhaniitudega külgnevatel aladel.

Soontaimeliikide arvu poolest ühe ruutmeetri kohta on Lääne-Eesti puisniidud maailma ühed liigirikkamad taimekooslused. Vahenurme puisniidul esineb üle 70 erineva liigi. Need on taimed, mille vartes ja juurtes esinev hästi arenenud veevarustuse mehhanism võimaldab neil asustada kuivi alasid. Siia hulka kuuluvad sõnajalg-, paljasseemne- ja katteseemnetaimed.

Üks oluline liigirikkuse põhjus on ilmselt kasvukoha tingimuste suur varieeruvus (valgus ja vari, niiskus ja kuivus, toitaineterohkus, neutraalne keskkond), mis võimaldab koos kasvada nii tüüpilistel niidu- kui ka metsataimedel. Teine oluline tegur seostub aga regulaarse niitmisega, mis ei võimalda asuda teatud taimeliikidel domineerima ning seega liigilist koosseisu vaesustama. Puisniitudel uueneb toiteainete varu mulla pindmistes kihtides puudelt langevate lehtede arvel, mis ei lase pinnasel liigselt vaesuda. Puisniidud on oma sesoonselt vahelduva õieiluga Eesti looduse kõige pilkupüüdvamad kooslused. Varakevadel kattuvad need ühtlase sinilillevaibaga, mille vahetavad mõnevõrra hiljem välja võsa- ja kollane ülane, suviti hakkavad massiliselt õitsema madal mustjuur, harilik härghein, verev kurereha ja paljud käpalised, hilissuvel ädallill ning sügiseti sügisene seanupp. Suure osa puisniitude rikkalikest liikidest moodustavad siiski tarnad ja kõrrelised.

Lisateave artikli kohta