Rannaniidud

Rannaniidud on roht- ja heintaimedega kaetud tasased ning madalad karjatatavad rannalõigud, mis on soolase merevee otsese mõju piirkonnas. Rannaniitude taimkatet iseloomustab erinevalt sisemaaniitudest soolalembeste liikide rohkus. Paljude varem kultuurmaastikus tavaliste taime- ja loomaliikide suurimad säilinud populatsioonid on tänapäeval seotud karjatatavate rannaniitudega. Põllumajanduse osatähtsuse vähenedes karjatamine lakkab ning rannaniidud kasvavad täis. Suur osa Eesti rannikust on viimaste aastakümnete jooksul roogu kasvanud või võsastunud. Lääne-Eesti rannikul ja saartel on ulatuslikke rannaniite säilinud küll suhteliselt palju, kuid karjatamiskoormus väheneb neil pidevalt. Matsalu looduskaitsealal makstakse seetõttu talunikele niitude hooldamise eest riiklikku toetust.

Rannaniidud on paljudele linnuliikidele pesitsus- ja puhkepaigaks. Paljud neist on koos rannaniitude kadumisega muutunud haruldasteks kogu Läänemere piirkonnas. Nende liikide kaitse teeb keeruliseks erinevate liikide kitsas ökoloogiline kohastumus. Balti risla säilimine on viimastel aastakümnetel sattunud tõsisesse ohtu, kuna risla vajab suuri madalaks söödud rohukamaraga alasid ja seetõttu sõltub ta eelkõige suure karjatuskoormusega rannaniitude olemasolust. Üha haruldasemaks muutuv mustsaba-vigle elutseb väikeste veelompidega suurtel ja avatud rannaniitudel. Vastupidiselt rislale ei talu mustsaba-vigle liiga tugevat karjatamist, kuna eelistab ehitada pesa kõrgemasse taimestikku. Eesti rannikult viimase paarikümne aasta jooksul peaaegu kadunud tutkas vajab lühikest rohukamarat, aga ka juurdepääsu kõrgema rohuga rannalähedastele maadele, kuhu ehitada pesa.

Punajalg-tilder pesitseb seevastu ikka veel arvukana suuremal osal Eesti rannikust. Liik talub erineva kõrgusega taimestikku, kuid vajab vähemalt laigutiselt madalaks söödud rohuga alasid. Punajalg-tilder on ka ainuke kurvitsaline, kes pesitseb rannaniitudel, mis on väiksemad kui 4–5 ha. Partlased armastavad mosaiikset taimestikku, rannaniitudel, mis on ühtlaselt tugevalt karjatatud, ei pesitse partlased kuigi meelsasti, niidul peab esinema ka kõrgete rohumätastega alasid. Suvine veise- või lambakarjatus on eelduseks, et rohi on heintaimedest toituvate haneliste tarvis piisavalt madal ja proteiinirikas. Hallhani võib süüa ka kõrgekasvulisi taimi, isegi noori pilliroovõrseid.

Lisateave artikli kohta