Läänemeri

Eestit piirab põhjast ja läänest Läänemeri ning selle osad — Soome ja Liivi laht. Riigi territoriaalvete laius on 12 meremiili, s.o umbes 22,2 km. Eesti rannajoon on enamasti tugevasti liigestunud, mandri rannajoone pikkus on 1242 km, saartel 2551 km (sh suurimal saarel Saaremaal 854 km). Kokku on Eestil ligikaudu 1500 meresaart.

Saaremaast ja Hiiumaast avamere poole jääv meri peidab endas rohkesti laevasõidule ohtlikke rahusid ja madalaid. Hästi teatakse Hiiumaast 15 km kaugusel loodes Soome lahte viiva meretee lähedal paiknevat Hiiu madalat (varem tuntud ka Neckmansgrundi nime all), kus paepõhja katab kohati vaid meetrine veekiht. Suurtele laevadele liiga madalaid kohti (Mustpank, Uuskuiv) on ka Saaremaast ja Vilsandist 15–20 km kaugusel läänes. Põhjapoolsemad neist on piki Muhu ja Saaremaa põhjarannikut kulgeva pankaderea — Lääne-Eesti paekalda jätkuks. Veealune pangaastang on kohati mitmekümne meetri kõrgune. Eesti vetest lääne suunas muutub meri pikkamööda sügavamaks, ulatudes kesk merd — Gotlandi süvikus 249 meetrini. Soome lahe suurim sügavus Eesti vetes on veidi üle 100 m ja Liivi lahes 50–60 m.

Hüdroloogia
Avamerega nõrgalt ühendatud, madala ja väikese veeväljaga Väinameri ja Liivi laht erinevad oma hüdroloogiliste tingimuste poolest tunduvalt Saaremaast läände jäävast merest ja Soome lahe lääneosast. Neis on nõrgem lainetus, suuremad veetemperatuuri ja -taseme kõikumised, väiksem vee soolsus ja läbipaistvus ning paksem ja püsivam jääkate kui avameres. Läänemere hüdroloogiliseks iseärasuseks teiste meredega võrreldes on vete selgepiiriline kihistumine madala soolsusega (5–7‰) pindmise ja suhteliselt suure soolsusega süvakihi vahel (u 8‰ soolsuse juures). See takistab oluliselt vee vertikaalset segunemist (veevahetust), mille tõttu paljud hüdroloogilised, keemilised ja bioloogilised protsessid avalduvad neis kihtides erinevalt. Vee pinnatemperatuur on talvel mere keskosas 1–2 °C, jääga kaetud lahtedes ja rannavetes veidi alla 0 °C (Eesti rannikumere vesi külmub –0,2 kuni –0,4 °C juures). Maksimumi saavutab veetemperatuur juulis-augustis, mil see on saartest läänes ja Soome lahe suus 16–17 °C, sügavast merest eraldatud Väinamere ja Liivi lahe rannikuvetes 18–19 °C.

Eesti rannikumeri jäätub igal talvel. Esimese jää tekkimise, samuti kõigi teiste jäänähtuste esinemise kuupäevad kõiguvad talve iseloomust sõltuvalt väga suurtes piirides. Mõnel aastal on Eesti kõige karmimate jääoludega lääneranniku lahed osaliselt jäätunud juba oktoobri lõpul või novembri algul, väga sooja sügise järel aga alles jaanuari lõpul, Vilsandil ja Ruhnus isegi märtsi algul. Väga karmidel talvedel võib Väinameri kinni külmuda juba detsembri esimesel poolel, enamasti toimub see aga kuu aega hiljem. Avamere suunas kasvab jääkate aeglaselt ning ainult külmadel talvedel kaanetub avameri rannast 5–10 km kauguseni. Üleni on meri jäätunud vaid erakordselt karmidel talvedel (1939/1940, 1941/1942, 1946/1947). Jää hakkab lagunema tavaliselt märtsis ja kaob Eesti rannikuvetest aprilli lõpuks. Soojadel talvedel võib see toimuda ka märgatavalt varem ning külmadel talvedel hiljem.

Läänemere hoovused olenevad tuule suunast ja tugevusest. Sagedamini esineb veevool piki Eesti rannikut ida suunas. Veetaset tõstavad tugevad läänekaarte tuuled, seda alandavad idatuuled. Äärmusjuhtudel on kõikumised olnud 2–2,5 m üle ja 1,2 m alla keskmise veetaseme. Looded on Läänemeres alla 10 cm. Lainekõrgus on enamasti 1–2 m, maru ajal küünib see avamerel kümne, Soome lahel kuue ja Liivi lahel kolme–nelja meetrini.

Läänemere elustik on isenditerohke, kuid liigivaene. Vee soolsus ei ole sobiv ei magevee- ega ookeaniliikidele. Peamised püügikalad on räim, kilu, tursk ja lest.

Lisateave artikli kohta