Väinameri

Väinameri on käärulise rannajoonega madal saarterikas mereosa, mis paikneb Lääne-Eesti saarte (Saaremaa, Hiiumaa, Muhu, Vormsi) ning mandri vahel. Väinamere pindala on umbes 2200 km². Saari ja mandrit eraldavad üksteisest väinad: Voosi kurk, Hari kurk, Soela väin, Väike väin ja Suur väin. Neist üle Väikese väina ehitati 1894–1896 Saaremaad ja Muhu saart ühendav 3,6 km pikkune tammtee. Läbi Väinamere idaosa, mida tunti Moonsundi nime all, kulges varem tähtis, kuid keeruline meretee Soome ja Liivi lahe vahel. Selle ohtlikkusele viitab Suure väina sissepääsu juures asuva saare (nüüd Viirelaid) keskajast pärinev nimi — Paternoster (ld 'meie isa').

Seoses sõjasadama rajamisega Rohukülla süvendati Esimese maailmasõja eel läbi väinade kulgevaid laevateid. Need tööd olid oma mahult suurimad taolised Tsaari-Venemaal üldse. Suurematele laevadele on Väinameri liiga madal, keskmine sügavus on ainult viis meetrit, vaid Suures väinas ulatub sügavus kuni 24 meetrini. Üle Väinamere kulgevad parvlaevaliinid, mis ühendavad suuremaid saari nii mandriga kui ka omavahel. Keerulised navigatsioonitingimused ja vahelduv maastikupilt on teinud Väinamere populaarseks purjetajate seas. Väinamere peamine püügikala on räim, teatud tähtsust omavad veel ahven ja tuulehaug.

Väinamere saared
Ükskõik, kus Väinamerel olla, igal pool paistab silma rannik või saared. 1500 Eesti meresaarest (pindalaga üle 900 m²) jääb siia 600. Eelnimetatud suuremate saarte kõrval on vaid 10 saart, mille pindala on üle 1 km². Valdav osa on alla 0,1 km². Maatõusu tagajärjel tekib merest aegamööda uusi saari juurde ning kasvab olemasolevate pindala ja kõrgus. Seetõttu on nad vägagi erineva ilmega — paljastest kruusa või klibuga kaetud maalappidest lopsaka taimestikuga saarteni. Suuruse, vanuse ja välisilme järgi nimetatakse saari eesti keeles mitmeti — laid, rahu, kare, kuiv ja nasv. Mitmekesised elupaigad — roostikku kasvanud madalad lahed, kiskjate (ja ka inimese) eest kaitstud meresaared on soodustanud rikkaliku elustiku, eriti linnustiku kujunemist. Väinamere piirkonda jäävad Euroopa tähtsaimate linnukaitsealade hulka kuuluv Matsalu (486,1 km², millest merealasid 236 km²) ja Käina lahe — Kassari looduskaitseala (35,5 km²) ning Hiiumaa laidude maastikukaitaseala (26,6 km²). Peaaegu kogu ala kuulub Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala koosseisu.

Väinamere hüdroloogia
Madala ja väikese veeväljaga Väinamere hüdroloogilised tingimused erinevad tunduvalt saartest läände jääva mere omadest. Siin on nõrgem lainetus, suuremad veetemperatuuri aastased kõikumised, väiksem vee soolsus ja läbipaistvus ning paksem ja püsivam jääkate kui avameres.

Kõige rohkem soojeneb vesi Mandri-Eesti lääneranniku lahtedes — Haapsalu ja Matsalu lahes, kus juuli keskmine temperatuur on 19–20 °C, eriti kuumadel päevadel 25–28 °C. Seepärast leidis Haapsalu kuurordi arst K. A. Hunnius juba 150 aastat tagasi, et sealne vesi olevat sama soe kui Vahemere-äärsetes kuurortides. Kuurordi rajamist siia soodustasid eelkõige aga suured ravimuda varud Haapsalu lahe põhjas.

Samal ajal on Haapsalu laht ja Matsalu laht ka Eesti kõige karmimate jääoludega. Kuigi Eesti talved erinevad omavahel väga suuresti, tekib jää Väinameres igal aastal. Tavaliselt püsib see neli kuud, väga soojadel talvedel poole vähem. Väga külmadel talvedel rajatakse saarte ja mandri vahele autoliikluseks jääteed.

Lisateave artikli kohta