Erosioonialade mullastik

Lõuna-Eesti kõrgustike muldkate on äärmiselt kirju. Seda põhjustab erinevat tüüpi setete (kruus, liiv, viirsavi, mitut tüüpi moreenid, turvas) kiire vaheldumine, mis omakorda kombineerub liigesatatud pinnamoega. Põllustatud alade kultuurtaimede hõre kasv ja nõrk juurestik võimaldavad sademeteveel vabalt valguda. Selle tulemusel kantakse kõrgematelt aladelt ära mulla pindmisi horisonte ning koos sellega ka taimedele vajalikke toitaineid. Niimoodi jääb küngaste lagedel ja nõlvade ülaosades huumushorisont üha õhemaks ning huumusainetest vaesemaks. Ärakantud materjal kuhjub nõlvade jalameile ja nõgudesse, moodustades tüseda (sageli kuni ühe meetri paksuse, mõnikord isegi paksema) huumusrikka pealeuhte- ehk deluviaalhorisondi.

Mullakaartidel võib sageli leida omapäraseid muldade leviku kombinatsioone. Erodeeritud mullad katavad positiivsete pinnavormide lagesid ja nõlvu. Neid ümbritsevad harilikult kontsentriliste sõõridena deluviaalmullad, mis vastavad küngaste või seljakute jalameile. Nõgude põhjades on aga tavaliselt glei- ja turvasmullad. Erosioonialade muldade taoline muster on väga hästi jälgitav kevadel, kui maa on küntud, aga vili pole veel tärganud. Erodeeritud mullad paistavad siis silma heledate või punakate laikudena, mis asenduvad pealeuhtealadel mustjaspruunide areaalidega. Erodeeritud ja deluviaalmuldade vahekord torkab silma ka vilja kasvu järgi: küngaste ülaosades on vili kiduram, jalameil lopsakam.

Väga tugevate vihmasadude tagajärjel tekib küngaste nõlvadesse uhtorge. Nii näiteks lõikus lühiajalise, ent väga intensiivse äikesevihma tagajärjel Vorstimäe lõunanõlva 1,2 meetri sügavune ja u 10 meetri pikkune uhtorg, mille suudmesse kuhjus moreenist, liivast ja kruusast väljauhtekoonus. Loodusliku taimkattega aladel kaitseb tihe kamar muldade ärakannet isegi väga järskudel kallakpindadel.

Lisateave artikli kohta