Karula kõrgustik

Karula kõrgustik (350 km²) külgneb Otepää kõrgustikuga, lahutab teineteisest Valga ja Hargla nõo ning ulatub isegi veidike üle Läti piiri. Otepääst ja Haanjast on Karula kõrgustik tunduvalt madalam, ent sarnase rahutu künklik-nõolise reljeefiga.

Siinseid mägesid (teadusliku nimega „mõhnad”) on põhiliselt kahesuguse kujuga — ümara põhiplaaniga mägesid kutsutakse kupliteks ning piklikke oosmõhnadeks. Reljeefi liigestustiheduselt ja eriti ilusa korrapärase kujuga kuplite rohkuselt ületab Karula kõiki teisi kõrgustikke Eestis.

12 000 aastat tagasi hakkas praegust Eesti ala katnud ligi 15 km paksune jääkilp sulama ja jää taandus jõudsalt põhja suunas. Kolm jääkeelt, mis liikusid Võrtsjärve, Peipsi ja Hargla orundeid pidi, said praeguse Karula kohal kokku ning jää jäi siin kauemaks pidama. Kuplid ja oosmõhnastikud, „Karula mäed”, tekkisid jääkilpi sulanud järvede kohale. Kõigepealt täitusid jäässe tekkinud augud ja lõhed veega ning neist said jääjärved. Tormavad liustikujõed kuhjasid järve põhja jämedat materjali, peamiselt kruusa. Hiljem, kui jää madalamaks sulas, raugesid ka liustikujõed ja järvepõhi kattus peenema settega, moreeniga. Pärast jääpankade lõplikku sulamist voolas vesi järvest välja ning järvepõhja kogunenud setetest tekkisid kuplid ja oosmõhnastikud. Järve ümbritsenud jääpankade kohale moodustusid lohud ja orud.

Vaatamata väikesele pindalale võib Karula kõrgustikul eristada mitut eriilmelist piirkonda. Kõrgustiku kirdeosas, Kaika ja Rimmu vahelisel alal, mis on kontaktis Otepää kõrgustikuga, domineerivad kõige suuremad ja reljeefsemad kuplid, seda eeskätt Kaika, Veetka ja Lüllemäe ümbruses. Need on tekkelt moreenkattega mõhnad. Kuplid paiknevad tihedalt ja sageli on 2–3 kuplit üksteisega „kokku kasvanud”. Tavaliselt on kuplid jalamilt mõõdetuna 10–25 m kõrged. Lüllemäe kuplistikus asub Karula kõrgeim tipp, 137 meetri kõrgune Tornimägi. Lüllemäe ümbruses paikneb kaksik-, kohati isegi kolmik- ja nelikkupleid.

Kaika kuplistik on Eesti kõige esinduslikum kuppelmaastik. Kuplite ala ümbritseb väikekünklik pinnamood, kus lisaks mõhnadele leidub ka moreenkünkaid. Sellest piirkonnast edelas ja läänes on levinud väga erineva kuju ja suurusega künkad ning künnised, mille vahel on arvukalt järvenõgusid. Kõrgustiku keskosas on suurte tasasepõhjaliste soostunud nõgude ala, mille edelaserva ehib Aheru järv. Suurt nõgudeala ääristab kagus ja lõunas Koobassaare künnis, mis jaotab kogu Karula kõrgustiku üldjoontes kaheks osaks. Sellest loodesse jääb pindalalt oluliselt suurem ning valdavalt künkliku pinnamoega osa. Kagus, Silla ja Pikassaare kandis kohtab aga nn oosmõhnastiku ala, mis koosneb iseloomulikest lehvikuna paiknevaist piklikest oositaolistest künnistest ja seljakutest ning neid lahutavatest soostunud tasandikest.

Karula kuplistikus ja Hargla nõos on umbes 60 järve. Neist 38 jääb Karula rahvuspargi piiresse. Suuruse järgi koostatud pingereas on esimesed Ähijärv, Ubajärv ja Koobassaare järv, keskel Õdre, Kallete, Mikile, Rebasejärv ja Köstrejärv koos paljude omasugustega ning rea lõpetavad Põrgu- ja Mustjärv. Suurim järvedest on kaugelt üle põldude Antsla-Saru maanteele paistev ligikaudu kolme kilomeetri pikkune lookleva kaldajoone, kaldaäärsete kuplite ja sageli liivaste randadega Ähijärv. Arvatavasti on sõnatüvi „ähi-” seoses veejumala Ahti nimega ning sellest lähtuvat nime kannavad pühaks peetud veekogud — näitaks Ahja jõgi. 1930. aastatel püüti järvest kuni 30 000 vähki aastas. Hiljem vähid hävisid vähikatku ja järve väetamise tõttu, kuid praegu on neid Ähijärves jälle.

Lisateave artikli kohta