Liustikutekkelised pinnavormid

Lõuna-Eesti iseloomulik künklik pinnamood on kujunenud viimase jääaja lõpul. Liustikuserv püsis nendel aladel pikemat aega ning välja sulas rohkesti jää sees ja peal olnud setteid. Siinse reljeefi suurvormideks on rahutu pinnamoega kuhjelised kõrgustikud ning nendevahelised nõod ja orundid. Nõod on suletud pinnavormid, mille põhjas on tavaliselt järv või soo. Orundid on aga piklikud laiapõhjalised ja raskesti piiritletavad avatud pinnavormid, mille põhjas voolasid jääajalõpu hiigeljõed. Tänaseks on neist säilinud vaid võrdlemisi väikesed vooluveekogud.

Pinnakatte-lasund on siin kohati enam kui 100 m paksune ja koostiselt ülimalt kirev. Puurimisega on leitud mitme jääaja setteid. Neist vanemad täidavad harilikult mattunud ürgorge. Tänapäeva pinnamood, mis koosneb erineva kuju ja suurusega küngastest, künnistest, seljakutest ning nende vahel olevatest nõgudest ja lühikestest orgudest, on kujundatud viimase jäätumise setetest.

Kuhjelised kõrgustikud kujutavad endast erakordselt keerukat pinnavormide kooslust. Siin kohtab arvukalt väikesi künkaid, mis koosnevad üksnes moreenist. Veidi suuremate pinnavormide sisemus koosneb harilikult kruusast ja liivast ning seda katab suhteliselt õhuke moreenist kate. Kõige suuremate küngaste ja seljakute siseehitus on tavaliselt kõige keerukam. Sageli on nende sisemus kruusast ja liivast, mis on veel omakorda kaetud kohalikes jääpaisjärvedes kuhjunud viirsavidega. Näiteks võiks tuua Kuutse mäe või Juusa mäe Otepää kõrgustikul ning Vorstimäe Haanja kõrgustikul. Esineb ka piklikke otsamoreenvalle (Kambja Köstrimäed Otepää kõrgustikul) ning koguni vallseljakute tihedaid kooslusi, nagu oosmõhnastikud Karula kõrgustiku lõuna- ja kaguosas.

Positiivsete pinnavormide kuju on väga varieeruv. Karula kõrgustiku keskosas leidub ümara põhijoonisega ja jalami suunas järsumaks muutuvate nõlvadega künkaid, millest eriti tuntud on kaunid Kaika kuplid. Haanja kõrgustiku keskosa ilmestavad laialdased liitpinnavormid. Siin on piklike seljakute lagedele kuhjunud väiksemaid künkaid ja künniseid ning nõlvadesse on lõikunud sügavaid uhtorge. Küngastevahelised sulglohud ehk glatsiokarstinõod on tekkinud alles liustiku taganemise järel, kui sügavale setete alla mattunud jääpangad sulasid ja selle tulemusena toimus maapinna langatumine. Tavaliselt on nende põhjades pisikesed järved ja sood.

Reljeefilt vaheldusrikkad ning maastikuliselt kaunid on kõrgustike need alad, kus künklikku pinnamoodi läbivad vanad sügavad orud. Need on harilikult järsuveerulised ja nende põhjades on aheljärvestikud. Otepää kõrgustikul on silmapaistvamateks Vidrike, Kooraste ja Urvaste org, Haanja kõrgustikul on tuntuim Rõuge ürgorg. Viimasel on mitmeid lühikesi, ent sügavaid lisaorge. Üks taoline on Hinni kanjon. Oma peaaegu püstloodsete seinte ja liivakivipaljanditega ning varingute tagajärjel kanjonisse langenud põlispuudega jätab see tõeliselt ürgse mulje. Sügavaid orge leidub ka Haanja kõrgustiku põhjanõlval. Neist tuntuim on Kütiorg. Kõrgustiku edelanõlval, Peetri jõe orus on huvipakkuv devoni liiva- ja lubjakivide üleminekuala. Võrdlemisi lühikesel, vaid paari kilomeetri pikkusel maa-alal võib siin kohata nii liiva- kui ka lubjakivide paljandeid. Viimased on kõige paremini eksponeeritud Karisöödi külas Kalkahju paljandis.

Lisateave artikli kohta