Lahemaa rahvuspark: rannavoortest Kõrvemaani

Lahemaa rahvuspark loodi 1971. aastal esimese omataolise kaitsealana tollases Nõukogude Liidus eesmärgiga kaitsta Põhja-Eesti iseloomulikke maastikke, rahva kultuuripärandit ning säilitada inimese ja looduse harmoonilist suhet. Rahvuspargi esmaseks suuruseks oli u 440 km². Hiljem on territooriumi lõuna suunas laiendatud ning praegu hõlmab see 725 km², sellest 474 km² on maismaad ja 251 km² merd.

Lahemaa rahvuspark paikneb kahe maakonna (Harjumaa ja Lääne-Virumaa) ning nelja maastikulise rajooni (Põhja-Eesti rannikumadalik, Harju lavamaa, Viru lavamaa ja Kõrvemaa) territooriumil. Ala nimetas Lahemaaks Johannes Gabriel Granö juba 20. sajandi algul, tuletades selle Põhja-Eesti ranniku kõige enam liigestatud osast, kus neli suurt poolsaart (Juminda, Pärispea, Käsmu ja Vergi) vahelduvad nelja lahega (Kolga, Hara, Eru ja Käsmu).

Rahvuspark oma tänastes piirides ulatub Lahemaalt märksa kaugemale, hõlmates ka osa Põhja-Eesti lubjakiviplatoost ning Kõrvemaa kõige põhjapoolsema ala. Ligi 70% pargi territooriumist on kaetud metsaga, kusjuures metsasus on suurim rannikumadalikul ning Kõrvemaal. Asustus on tihedam lubjakiviplatoodel ning rannaäärsel alal. Teravaks kontrastiks rahvuspargi metsade- ja sooderikastele osadele ning heaks näiteks kultuurmaistust on Harju ja Viru lavamaa kui Eesti ühed vanemad püsiasustusega alad. Lavamaade ja rannikumadaliku selgelt väljendunud looduslikuks piiriks on Põhja-Eesti klint, mida ilmestavad mitmed joaastangud (Nõmmeveski Valgejõel, Joaveski Loobu jõel, Vasaristi samanimelisel ojal).

Põhja-Eesti poolsaared ja nendevahelised lahed, aga ka rannikulähedased saared on orienteeritud loode-kagu sihis. Samasuunaliste künniste ja vagumuste korrapärane vaheldumine on jälgitav ka Soome lahe põhjareljeefis. Reljeefivormide loode-kagusuunaline orientatsioon peegeldab ilmekalt mandrijää liikumissuunda viimasel jääajal.

Poolsaarte- ja lahtederohket rannikumadalikku lõunast ääristav Põhja-Eesti paekallas on Lahemaa piires enamalt jaolt mattunud kvaternaari setetesse ning seetõttu enamasti tajutav vaid suhteliselt lauge nõlvana. Erandiks on Tsitre ja Muuksi pangad lääneosas ning aluspõhjakivimite paljanditega lõigud Valgejõe ja Loobu jõe orus, kus nimetatud jõed laskuvad klindilt jugadena. Vähesele paljandumisele vaatamata kerkib aga klindi perv kõige kõrgemale just Lahemaal, ulatudes Vihulas 67 m üle merepinna. Klindi jalamil on ulatuslikke kruusast ja liivast terrasse, mille on siia kuhjanud mandrijää sulamisveed. Tuntuim asub Koljaku ja Oandu vahel ning avaldub peamiselt männimetsaga kaetud liivatasandikuna. Juminda poolsaare kaelal Hara soos on kujunenud väga omapärane viiruline maastik, kus lage- või puisrabavööndid vahelduvad arvukate rannavallidega. Klindi perve iseloomustavad õhukese pinnakattega paetasandikud ehk alvarid. Eriti iseloomulikud on need Muuksi, Võhma, Sagadi ja Vihula ümbruses, kus kadakastel loodudel leidub arvukalt muinasasustusele ja põlluharimisele viitavaid kivikangruid, kultusekive, muinaspõlde ning linnamägede asemeid.

Rahvuspargi lõunaosa ulatub Kõrvemaa suurte metsade ja soodeni. See ala kujutab endast ulatuslikku jääpaisjärvetasandikku, mis on tekkinud viimase jäätumise lõpul suures jääsulamisveekogus, koosneb valdavalt liivast ja viirsavist ning on suures osas soostunud. Lisaks soomassiividele ilmestavad pinnamoodi ka keeruka ehitusega mandrijää servamoodustiste vööndid vaheldumisi mõhnastike ja kruusa-liivaväljadega (fluvioglatsiaalsed deltad). Viimastest on tuntumad Tapa-Pikasaare, Ohepalu-Viitna ning Pühamäe-Kemba oosideahelikud.

Lahemaa kauni ja mitmekülgse loodusega tutvumiseks on rajatud mitmed loodus- ja kultuuriloolised õpperajad. Rannikumadaliku maastikega saab tutvuda Käsmu ja Majakivi looduse õpperajal. Rannaküladest ning nende ümbrusest annab hea ülevaate Altja õpperada. Siin asub ka Eesti ainus vabaõhu-geoloogiamuuseum, kus on eksponeeritud peamised meil rändrahnudena esinevad kivimitüübid. Rohkete muististega ning baltisaksa materiaalse kultuuri rikkaliku pärandiga Põhja-Eesti kultuurmaistuid läbivad Muuksi ja Palmse õpperada. Põhja-Eesti soode ökosüsteemidega saab tutvuda Viru raba läbival laudteel.

Lisateave artikli kohta