Peipsi-äärne asustus

Asustuse kujunemise poolest on Peipsi läänerannik üks huvitavamaid piirkondi Eestis. Tegemist on vene ja eesti asustuse läbipõimumisega, kusjuures erineva rahvusega külad ja väikelinnad on omavahel selgelt eristunud. Põline eesti asustus on olnud järve läänerannikul Kodavere ümbruskonnas, kus paremad põllumaad ulatuvad järve kaldani. Hiljem, 16. ja 17. sajandil jõudsid Peipsi lääne- ja põhjakaldale vene asunikud. Nende hulgas oli rohkesti vanausulisi, kes lahkusid Venemaalt tagakiusamise tõttu. Venelaste külad tekkisid peamiselt veidi kõrgematele liivastele kaldaaladele, mis ei olnud sobivad põlluharimiseks, küll aga juurviljakasvatuseks.

Põhiliseks elatusallikaks on vene külades ajalooliselt olnud kalapüük, kuid olulist lisa on andnud sibula- ja kurgikasvatus. Need tegevusalad on jäänud põhilisteks tänaseni. Praegugi ilmestavad siinseid külatänavaid üksteise lähedale ehitatud majad, mille vahel ja taga laiuvad suured sibulapeenrad ja kilest kasvuhooned, mis loovad väga omanäolise külapildi, mille sarnast mujal Eestis ei leidu. Sajanditevanused kombed ja traditsioonid on vanausulistel säilinud tänapäevani. Mustvee lähedal paikneb piki Peipsi kallast ligi 4,5 km pikkune Raja küla, mis on pikim küla Eestis.

Piirissaar
Peipsi järve lõunaosas asub madal ja soine Piirissaar, mille pindala järjest väheneb. Kuna Eesti territooriumi põhjapoolmikul on maakoore neotektooniline tõus suurem (2–3 mm aastas) ning lõunapoolmikul see peaaegu puudub, siis kaldub Peipsi järve pind aeglaselt lõuna suunas. Järve lõunaosas seega veetase tõuseb ja Piirissaare madalad kaldad jäävad pikkamööda vee alla. Saar on olnud sajandeid vene vanausuliste asualaks. Praegune elanikkond koosneb põhiliselt pensionäridest, sest nooremad inimesed on saarelt lahkunud ja käivad kodukülas peamiselt suvepuhkuse ajal. Jäävabal ajal on Piirissaarel laevaühendus Tartuga. Soodsate jääolude korral peetakse suure maaga talvel ühendust jäätee kaudu.

Narva jõgi ja piirilinn Narva
Narva linna kujunemine on olnud seotud tema loodusliku asendiga. Linna kohal on jõeorg kõige kitsam, kujutades endast kohati kuni 10–12 m sügavust kanjonorgu. Mõlemal pool jõge olevad kuivad ja tasased alad ulatuvad just siin jõe kaldale välja. Piki jõge linnast alla-, eriti aga ülespoole laiuvad ulatuslikud soostunud alad, mis takistasid liiklemist.

Narva tööstusliku arengu eelduseks oli vee-energia olemasolu. Rohke veejõu tõttu tekkisid siia saeveskid ja villavabrikud. 19. sajandi keskel ehitati Narva Euroopa suurimaid tekstiilivabrikuid Kreenholmi Manufaktuur, mis kasutas toorainena puuvilla.

Barokkstiilis Narva vanalinn, mida peeti üheks ilusamaks ja suuremaks kogu Põhja-Euroopas, hävis peaaegu täielikult Teise maailmasõja ajal 1944. aastal. Nõukogude võimu tingimustes uuesti ehitatud linnal pole midagi ühist endise Narvaga ja ta kujutab tüüpilist sotsialismiperioodi tööstuslinna. Linna elanikkond kujunes peamiselt Venemaalt sisserännanuist, keda Nõukogude Liidu keskvalitsus suunas Eestisse organiseeritult, sest uute suurte tööstusettevõtete jaoks oli tööjõudu tarvis. Tänases Narvas on eestlasi ainult 3–4% elanikkonnast. Linna peamiseks vaatamisväärsuseks on Hermanni kindlus, mille vastas jõe paremal kaldal, aga juba Venemaa piires, paikneb Ivangorodi kindlus. Nii on sattunud Narvas üksteisele kõige lähemale euroopalik ja aasialik maailm, mida lahutab teineteisest 120 m laiune Narva jõgi. Jõgi ei ole mitte ainult riigipiiriks, vaid on olnud pikka aega ka usuliseks ja kultuurilooliseks piiriks.

Lisateave artikli kohta