Harju-Viru platoo lubjakivide avamusala

Geoloogiliselt enam-vähem ühtne Harju-Viru lubjakiviplatoo jaguneb maastikuliselt kolmeks regiooniks: Harju lavamaa, Pandivere kõrgustik ning Viru lavamaa. See on ordoviitsiumi ja osalt ka siluri lubjakivide avamusala paljude lademete ja kihistute tüüppaljanditega.

Peamine veelahe on selle platoo kõrgemas keskosas — Pandivere kõrgustikul. Platoo põhjaosa aluspõhi koosneb valdavalt ordoviitsiumi lubjakividest, mille pealispind laskub Põhja-Eesti klindi suunas ning on jõeorgudest liigestatud. Klindis ja klindilähedastes orgudes paljanduvad ordoviitsiumi vanemad (alamordoviitsiumi) kivimid. Lõunaosa koosneb ülemordoviitsiumi ja/või alamsiluri lubjakividest ning on laugelt lõunasse madalduv ja peaaegu liigestamata. Nimetatud ala paljanditest ja kivimurdudest on kogutud rikkalikke kivististe kollektsioone, mis on andnud uurimisainest sadadele teadustöödele. Regiooni ühisteks tunnusjoonteks on:

  • lubjakividest koosneva aluspõhja tähtis osa maastike struktuuris, välisilmes ning maakasutuses;
  • aluspõhjakivimeis peituvate maavarade rohkus;
  • kvaternaarisetetest koosnev õhuke pinnakate;
  • õhukeste karbonaatsete muldade ning kaltsifiilsete taimekoosluste ülekaal;
  • tihe ja pikaajaline inimasustus, mis on siia loonud rohkesti tehismaastikke.

Vaadeldava ala koosseisu kuuluvad ka kolm Soome lahe saart — Osmussaar, Suur- ja Väike-Pakri, ning kaks isoleeritud paelava jäänukit rannikumadaliku piires — Tallinna Toompea ja Viimsi Lubjamägi.

Lisateave artikli kohta