Karstivormid

Põhja-Eesti paelava veelahkmealadel imbub sademevesi läbi õhukese pinnakatte ning lubjakivi pooride ja lõhede maapõue. Allikate ning jõgede ja jõeorgude suunas edasi pürgides lahustab vesi ümbriskivimeid ja sellega üha laiendab vooluteid. Tekivad karstikanalid — maa-alused vooluteed. Eesti tasase ja madala reljeefi tingimustes tekivad kanalid aluspõhja pinnalähedastes kihtides või otse pinnakatte all. Õõnsuste lagede kokku varisedes ilmuvad pindmised karstivormid: karrid, langatuslehtrid, kuivsängid jt.

Karstikanalid on mitmekorruselised, pinnalähedaste õõnsuste all on sügavamad korrused, mis on pidevalt veega täidetud. Suurvee ajal täituvad veega ka maapealsed vormid. Veetasemete kõikumine avakaevudes võib ulatuda kümne või enama meetrini, viidates veekanalite sügavusele. Seost maa-aluste ja maapealsete veevoolude vahel tähistavad kurisud, mis vett neelavad, maa-alused jõed (Kuivajõe, Jõelähtme) ja paljud veerikkad karstiallikad. Pindmisi kuni 5–6 m sügavusi karstilehtreid ja keerukamaid karstivorme on Eestis ehk üle tuhande. Neist 352 on loendatud Pandivere kõrgustikul kui Eesti kõige enam karstunud alal. Samas kõige suuremad ja tuntumad karstialad — Kostivere, Kata (Tuhala), Kuimetsa, Pae — paiknevad Harju lavamaal.

Teistest suurematest karstialadest on märkimisväärsed Savalduma Pandivere kõrgustikul ning Uhaku Viru lavamaal. Umbes 30 karstikoopast pikim (54 m) avastati hiljuti Kata karstialal. Suuri karstiallikaid on Eesti paelavadel sadu; neist arvukamad ja veerikkamad (10 kuni 100 l/s ja enam) asuvad aga taas Pandivere kõrgustiku nõlvadel, andes alguse niisugustele jõgedele nagu Pärnu, Jägala, Valgejõgi, Kunda, Avijõgi, Pedja ja Põltsamaa.

Lisateave artikli kohta