Põhja-Eesti paekalda pangad ja joad

Põhja-Eesti lubjakiviplatoo suhteliselt tasasele reljeefile teravaks kontrastiks on selle põhjaserv — Balti klint ehk Põhja-Eesti paekallas. See on üks suurejoonelisemaid looduslikke vaatamisväärsusi, mida peetakse ka Eestimaa eluta looduse sümboliks.

Tavaliselt vaadeldakse klindina vaid aluspõhjalise astangu veepealset osa, tegelikult jätkub Põhja-Eestit piirav erosiooniline järsak ka praeguse meretaseme all küllaltki märgatavate nõlvade või mitmete astangutena kuni aluskorrani, paiguti enam kui 100 m sügavuseni. Seettõttu võib rääkida järsakust, mille kogu suhteline kõrgus (veepealse ja veealuse osa summana) on umbes 150 m ning milles avanevad vendi, kambriumi ja ordoviitsiumi ladestud.

Klint ja eriti selle perv on katkendlik, jagunedes klindineemikuteks ja -lahtedeks. Klindilahed on sisse kulutatud ennejääaegsete ja jäävaheaegsete jõgede poolt ning neid on muutnud pealetungivad liustikukeeled. Neis kohtades, kus klindineemikud ulatuvad otse mereni, kerkivad nad rannikult järskude ja kõrgete astangute — pankadena. Harju lavamaa lääneosas on silmapaistvamad pangad Väike-Pakri saarel (13 m), Pakri neemel (24 m), Türisalu (30 m) ja Rannamõisa pangal (35 m). Tallinna kohal, Tiskrest alates, taandub paekallas merest, moodustades ulatusliku pangalahe. Tallinnast ida pool, Harju lavamaa piires paekallas üldiselt kusagil enam mereni ei ulatu ning selle kulg on katkendlik. Erandiks on vaid Muuksi (47 m) ja Tsitre pank. Klint on merest kaugel ning osaliselt mattunud ka Lahemaa piires, ent klindi perve absoluutkõrgus on siin suurim, ulatudes Vihulas 67 meetrini.

Lahemaalt idas klindi perve absoluutkõrgused küll vähenevad, kuid paeastang ise muutub üha kompaktsemaks ning suhteliselt kõrgemaks. Viru lavamaal, Kalvist idas algab klindi kõige kõrgem ja suurejoonelisem osa, mis kulmineerub Ontika kohal (56 m üle merepinna). Toilast idas on veel nimetamisväärsemad Voka (44 m) ja Päite pank (41 m). Udria pank (22 m) on idapoolseim, mille jalamit meri ulatub veel murrutama. Sellest alates eemaldub paekallas merest, mattub setete alla ning ulatub lauge nõlvana Narvani, kus seda tähistavad kunagise Narva joa astangud.

Paelavasse lõikunud orgude veerud on üldiselt lauged, ent muutuvad õige oluliselt klindilähedases vööndis. Kuna suur osa jõgedest ja ojadest laskuvad klindiastangult jugade või kaskaadidena, on nende orgude joaalused osad uuristatud sügavaks ning järsuveeruliseks, meenutades kanjon- või isegi kuristikorge (näiteks Valgejõel).

Paldiskist Narvani on kokku loetud 33 juga ja kaskaadi, mille kõrgus on üle ühe meetri. Enamik neist on väikestel ojadel. Suuremate jõgede joad on 3–8 m kõrgused. Suurimad on Narva juga, mille astangud on tänapäeval hüdroelektrijaama tõttu enamasti kuivad, ning Jägala ja Keila juga. Eesti kõrgeim juga on aga kunstlikult tekitatud seoses Valaste kuivenduskraavi vete juhtimisega Soome lahte Ontika lähedal. See 26 m kõrgune juga on puhtaks uuristanud kambriumi ja ordoviitsiumi piirikihid, moodustades hea paljandi ja loodusliku mudeli, kuidas uus sälkorg hakkab kujunema. Eesti suurim kaskaad on Treppojal, kus vesi langeb 12 pisiastangult. Üheks kaunimaks pisijoastikuks on aga Vasaristi Lahemaal.

Joaastangute geoloogiline profiil on harilikult järgmine: vesi kukub ordoviitsiumi kõvalt paeselt pervelt lamavasse pehmesse liivakivisse, joaastangud taanduvad ning klindi perve lõikunud sälkorud pikenevad vastavalt 10–20 cm aastas.

Lisateave artikli kohta