Pandivere kõrgustik

Pandivere kõrgustik on lauge, ümarja konfiguratsiooniga ümbrusest kõrgem ala, mille aluspõhja moodustab kesk- ja ülem-ordoviitsiumi ning alam-siluri lubjakivi. Ühtlasi on tegemist kõrgeima aluspõhjakõrgendikuga Põhja-Eestis. Lähim sarnase ehitusega struktuur — Isuri kõrgustik — asub Narva jõe tagusel Venemaal. Pandivere ja Isuri kõrgustik, aga ka Ahtme aluspõhjaline kõrgendik on ürgvanade devoni-eelsete (u 300 miljonit aastat tagasi) kõrgustike liustike poolt välja prepareeritud südamikud. Kui Pandivere kõrgustiku võlv ja selle lõunanõlv on säilinud ligilähedaselt ürgvanale eellasele, siis põhjanõlv on noor ning kujunenud alles kainosoikumis seoses Soome lahe nõo tekkimisega. Pleistotseeni mandriliustikud on kõrgustiku põhjanõlva tugevasti kulutanud ning muutnud selle üsna laugeks.

Kõrgustiku aluspõhjalist tuumikut katab võrdlemisi õhuke, mõne meetri paksune kvaternaarisetetest pinnakate. Suuremad kvaternaari pinnavormid — Ebavere mägi (146 m), Kellavere mägi (156 m) ja Emumägi (166 m) on kuhjatud kõrgustiku lõunanõlvale. Kõrgustiku nõlvadele on koondunud ka teised tuntumad kvaternaari pinnavormid: Rakvere Vallimägi, Pahnimägi, Võlumägi ja Porkuni-Neeruti mäed.

Pinnakatteks olev lubjarikas savikas moreen, mis on mõõduka veehoiu võimega, on soodne lähtekivim kõrge produktiivsusega muldade tekkeks. Seda kinnitab Eesti oludes põlluharimiseks kõige viljakamate muldade — leostunud ja leetjate muldade ülekaal Pandiveres. Varemalt on neil muldadel levinud liigirikkad salumetsad, ent pikaajalise maaharimise tulemusena valdavad nüüd kultuurmaistud, mille foonil on säilinud vaid väikesed metsatukad.

Ajutised järved ja karstiallikad
Karstivete süsteem Pandivere võlvil ja nõlvade ülaosas on moodustunud juba enne jääaegu, ent on elav ja aktiivselt arenev tänapäevalgi. Pinnavete neeldumist ja kivimite karstumist põhjustavad lubjakivide maapinnalähedane asend ja ümbrusest suurem kõrgus. Kõrgustiku võlvil (üle 100 m kõrgusel), umbkaudu 1300 km² suurusel alal pole peaaegu ühtki jõge ega järve. Seevastu kõrgustiku jalamit (80–90 m kõrgusel) tähistab tiheda sõõrina allikatevöönd, millest lähtuvad paljud jõed ja ojad. Nimetada võiks siinkohal näiteks Norra-Oostriku, Kihme, Jäneda, Imastu, Lavi, Kulina ja Simuna järve.

Taoline omapärane vetevõrk teeb Pandivere kõrgustiku Eesti tähtsaimaks veelahkmealaks. Sellest tulenevalt nimetatakse seda koos naabruses paiknevate moreentasandike ja voorestikega sageli Lahkme-Eestiks. Kevadise lumesulamise ja suurte vihmasadude perioodil täituvad suuremad maapinnanõod ja väiksemad lohud ajutiselt veega. Kujunevad lühiajalised järved, millest tuntumad on Võhmetu-Lemküla järved Porkuni-Neeruti oosiaheliku naabruses, nn Assamalla luht Tartu-Rakvere maantee ääres, Heinjärv Savalduma karstialal ja teised. Pärast vee aeglast maapõue imbumist jäävad need nõod taas kuivaks. Sellest tulenevalt nimetatakse Pandivere kõrgustikku ajutiste järvede maaks.

Veekaitseala
Kirjeldatud tingimustes on põhjavesi eriti tundlik reostuse suhtes. Põhjavette sattunud reostus levib kiiresti piki karstikanaleid ning jõuab allikateni, saastades nii allika- kui ka jõevett. Põhjavee isepuhastusvõime sellises ringlussüsteemis on minimaalne. Põhjaveekanaleid on avanud ka ettevaatamatu maaparandus või ehitustegevus, mis on toonud kaasa veetaseme alanemise ulatuslikel aladel. Selle tulemusena on toimunud märgatavad muutused niiskustingimustes, muu hulgas on ära kuivanud paljud madalad talukaevud. Samas on siinse piirkonna puhtad veerikkad allikad etendanud varasematel aegadel tähtsat osa piiritusevabrikute asupaikade valikul ning allikalise toitumisega jõed on eriti sobivad forellikasvatuseks.

Nõukogude okupatsiooni lõpukümnendeil kannatas Pandivere kõrgustik erakordselt tugeva põllumajandusliku, militaarse ning linnade tööstusliku ja olmereostuse all. Toonaste tendentside jätkumisel oleks näiteks põhja- ja allikavee nitraatide sisaldus peagi ületanud lubatud sanitaarnormi. Pandivere unikaalse, enam kui poole Eesti territooriumi vetevõrku mõjutava põhjaveesüsteemi kaitseks ja taastamiseks loodi 1988. aastal Pandivere veekaitseala. Järjepidev kaitsemeetmete rakendamine kõrvuti inimtegevuse kahjuliku mõju vähendamisega nimetatud kaitsealal on andnud positiivseid tulemusi. See on üks paremaid näiteid tugevasti kahjustatud loodusressursi seisundi järk-järgulisest paranemisest.

Lisateave artikli kohta