Põhja-Eesti rannikumadalik

Põhja-Eesti rannikumadalik on endine Soome lahe põhi, mis on maatõusu tulemusena järk-järgult mere alt vabanenud. See on suhteliselt kitsas maismaariba (pindalaga u 765 km²), mis moodustub arvukatest poolsaartest ja lahtedest, ulatudes Pakri poolsaarest Narvani ja hõlmates ka Soome lahe saared.

Rannikumadalik on üldiselt väga vahelduva laiusega ning paiguti isegi katkendlik. Selline on see kohtades, kus Põhja-Eesti klint ulatub otse mereni, näiteks Pakri poolsaarel ja Udrias. Neis kohtades aga, kus lahe väga tugevasti liigestatud rannajoon ulatub poolsaartena kaugele merre, on rannikumadalik kõige laiem. Näiteks Lahemaal ulatub selle laius kuni 20 kilomeetrini.

Madalik tõusis vee alt suhteliselt hiljuti (u 5000 aastat tagasi). Kõige enam leidub siin mere tegevuse tulemusena kujunenud setteid ja pinnavorme. Laialdased alad on kaetud mereliivaga, seda eriti jõesuudmete piirkonnas. Rohkesti on rannaastanguid, rannavalle ja luiteid. Kitsaste sooribadega üksteisest eraldatud rannavallistikud moodustavad sageli omapäraseid viirulisi maastikke, näiteks Letipea poolsaarel ning Pudisoo ümbruses.

Põhja-Eesti klindi ja rannikumadaliku kokkupuutekohale on kuhjunud ulatuslikud rusukalded, mis palistavad klindi jalamit ning loovad erilised tingimused taimestiku kasvuks.

Paekalda ees avanevad kambriumi liivakivid ja sinisavi ülakihid. Tallinnas Kopli poolsaarel, Loksal, Kundas ja Aseris on kaevandatud või kaevandatakse savi keraamika ja tsemenditööstuse tarbeks. Suur tulevikuvaru on arvele võetud Muuga lahe idakaldal Savikülas olevas Kallavere maardlas. Sillamäe sinisavi avamus on soodne Sillamäe radioaktiivsete ja toksiliste metallurgiajäätmete lõplikuks konserveerimiseks. Siiski on liivakivi ja sinisavi maapinna läheduses suures osas ära kulutatud. Säilinud on vaid üksikud kõrgendikud, nagu Lohusalu mägi samanimelisel poolsaarel ja Kakumäe künnis, mille nõlv vastu Kopli lahte Tallinnas on murrutatud järsuks astanguks. Rannikumadaliku piires asub ka kaks ordoviitsiumi lubjakividest jäänuksaart — Tallinna Toompea ning Viimsi Lubjamägi.

Lõheliste kudemisalad
Eesti oludes on Põhja-Eesti jõed tähtsad lõheliste kudemisaladena. Lõhe, kelle arvukus on drastiliselt langenud, tungib tänapäeval regulaarselt vaid Vasalemma, Keila, Pirita ja Rutja, vähesel määral ka Loobu ja Kunda jõkke ning lõhe populatsiooni säilimine sõltub oluliselt noorkalade vettelaskmisest. Meriforell on arvukam ning talub kudealadel ka pruuni ja happelist jõevett. Seetõttu tõusevad meriforellid kudema peaaegu kõikidesse Põhja-Eesti jõgedesse.

Lisateave artikli kohta