Rändrahnud ja kivikülvid

Kogu Põhja-Eesti rannikumadalik on rikas suurte kristalsetest kivimitest koosnevate rändrahnude ja kivikülvide poolest. Need on siia kantud hiiglaslike mandriliustike poolt Soomest ja Skandinaaviast, kus taolised kivimid paljanduvad otse maapinnal. Seega annavad kivikülvid väärtuslikku informatsiooni ka liustike liikumise suuna ja ulatuse kohta viimasel jääajal.

Jääajajärgsete järvede ja merede poolt läbi uhutud moreenist alles jäänud rahnud ja kivikülvid on kuhjunud valdavalt kas vanadesse või nüüdisaegsetesse rannavöönditesse. Suured rändrahnud on Põhja-Eesti rannikumadaliku ühed iseloomulikumad maastikuelemendid. Rändrahnude suuruse ja rohkuse poolest on siinne ala ainulaadne kogu Põhja-Euroopa jäätumisalal. Eesti suurimate rahnudega suudavad konkureerida vaid üksikud eksemplarid Taanis ja Saksamaal Rügeni saarel.

Eesti ürglooduse raamatus arvele võetud rahnudest kuus kõige suuremat paiknevad Põhja-Eesti rannikul või selle lähedal: Letipea Ehalkivi (kõrgus 7,6 m; maht 930 m³), Muuga Kabelikivi (ümbermõõt 58 m), Vaindloo saare hiidrahn ning Viimsi Maisiniidi kivi. Lahemaa rahvuspargis võib suuri kivikülve kohata Juminda poolsaarel Tapurla lähedal ning Käsmu metsas ja rannas. Sealsetest rändrahnudest on tuntumad Juminda Majakivi, Jaani-Tooma Suurkivi Kasispea külas (kõrgus 7,8 m) ning Võsu Ojakivi. Paljude rändrahnudega seostuvad muistendid Kalevipojast, mistõttu on neil oluline roll ka Eesti kultuuriloos. Näiteks Suurpea ja Pärispea küla vahel mererannas olevasse Odakivisse olevat põrganud Kalevipoja Loksa rannast vaenlase suunas visatud oda.

Lisateave artikli kohta