Soome lahe saared

Soome lahe arvukatest saartest jääb Eesti territoriaalvetesse sadakond. Kõige kaugemal põhjas asub väike (6 ha) Vaindloo. Ka Keri (3 ha) ning Uhtju (10 ha) asuvad kaugel avamerel, ülejäänud paiknevad rannalähedastes vetes. Kõige rohkem on saari Kolga lahes, kus need koos ümbritseva merega moodustavad väikesaarte kaitseala. Lahe saartest suurim on Tallinnast põhja poole jääv Naissaar (18,6 km²). Enamasti on Soome lahe saared kujunenud lahe põhjast kerkivate kvaternaarisetete kuhjatistele ja on seepärast maastikuliselt sarnased rannikumadalikuga. Erandiks on aluspõhjasaared Suur- ja Väike-Pakri ning Osmussaar, mis sarnanevad Põhja-Eesti paelavale.

Lahe saared on mitmekesise ja vahelduva taimestikuga. Kõige väiksemad ja madalamad saarekesed on suures osas üleujutatavad; nende taimkate on fragmentaarne ning koosneb peamiselt soolalembestest rannikuliikidest. Veidi suurematel saartel — näiteks Kolga lahe väikesaartel ja Mohnil — kasvab lisaks põõsaid ja isegi üksikuid puid, ent metsa pole. Suurtel saartel (Naissaar, Prangli, Aegna jt) on kujunenud välja nii niidu-, metsa- kui ka sookooslused. Kuni nõukogude okupatsiooni alguseni olid suuremad saared ka asustatud.

Naissaar
Naissaar (18,6 km²) eraldab Tallinna lahte ülejäänud Soome lahest. Saare strateegiline asend on teinud sellest Soome lahe ühe olulisema militaarobjekti — esimese merekindluse ehitasid saarele rootslased 18. sajandi alguses. Pärast nõukogude okupatsiooni rajati siia miinitehas. Et saar oli seetõttu ligi 50 aastat inimestele suletud, on kogu selle aja püsinud puutumata ka saare loodus. Suuremat osa saarest katab okasmets, kus domineerib mänd, kuid levinud on ka kuusikud, sood ja lehtmetsaga lodud. Saare idaranna luited on kohati kaetud üliõrna samblikukattega, mis on enamasti inimtegevuse poolt veel kahjustamata.

Saarel puuduvad kattega maanteed ning transport tugineb senini töötavale kitsarööpmelisele raudteele. Naissaare lähedalt möödub ka tähtis laevatee ning juba 1788. aastal rajati saare põhja- ja lõunatipule puitmajakas. Hetkel asub saare põhjatipu lähedal 45 m kõrgune tuletorn ja lõunarannikul paikneval Hülgekaril väike majakas. Kagurannas asub sadam, mida ühendab saare põhjaosaga raudtee. 1995. aastal rajati saarele looduspark.

Aegna
Ka Aegna (2,9 km²) paikneb Tallinna lahes, selle kirdeosas, Rohuneemest loodes. Ehkki püsiasustus puudub, on saarel laevaühendus Tallinnaga ning suviste puhkajate arv võib küündida mõnesajani. 20. sajandi esimesel poolel rajati Aegnale suured merekindlustused, sh suurtükiväepatareid. Suuremat osa saarest katavad metsad.

Prangli
Viimsi poolsaarest ligi 9 km kirdes asub Prangli (6,44 km²). Käänulise rannajoonega saare madal ja kivine lääneosa vaheldub idas rannavallide ja liivaluidetega. Saarel paiknev loode-kagusuunaline voor on 6 km pikk ja 3,5 km lai. Kõrgeim koht Kullamägi ulatub 10 m üle merepinna. Taimkattes on valdavateks ranna- ja puisniidud ning nõmmemännikud. Rohkesti leidub Pranglil rändrahne (Punane kivi, Kotkakivi). Sarnaselt mitmetele teistele Läänemere ja Soome lahe saartele oli saar kunagi asustatud rannarootslastega, praegu elab siinses kolmes külas ligi 100 elanikku.

Osmussaar
Eesti rannikul (7 km Põõsaspea neemest loodesse) suhteliselt omaette asuv Osmussaar (4,69 km²) jääb Soome lahe piirile. Loode-kagusuunalise pikliku kujuga (5 km pikk ja 1,5 km lai) saare taimkattes on valdavaks kadastikud, kuid kohati kasvab ka lehtmets. Saare lõunaosas on kaks järve (In hamne ja Lilla hamne), põhjaosas leidub ohtralt rändrahne ja seal asub ka kuni 6 m kõrgune Osmussaare pank, mis on kõige läänepoolsem Põhja-Eesti paekalda paljand. Saart on esmakordselt mainitud 13. sajandil. Kuni 1940. aastani oli Osmussaar asustatud peamiselt rannarootslastega, hetkel saarel püsiasustus puudub.

Lisateave artikli kohta