Soome laht

Soome laht on Läänemere idapoolseim laht, mida ümbritsevad lõunas Eesti, põhjas Soome ja idas Venemaa. Lahe läänepiiriks peetakse Põõsaspea (Eesti) ja Hanko (Soome) neeme vahelist mõttelist joont. Pindala on umbkaudu 30 000 km². Laht on madal (keskmiselt 36–40 m), kuid väga vahelduva põhjareljeefiga: isegi lahe keskosas võib vee sügavus ulatuda mõne meetrini (Savinkovi madal), samas küünib sügavus mitmel pool üle 100 meetri (sügavaim koht — 121 m — on Keri saarest kagus).

Lahe põhjarannik on tüüpiline skäärrannik — sopilise rannajoone ja rohkete kaljusaartega, lõunarannik on seevastu uuristatud aluspõhja settekivimitesse. Lahenõo maapealseks lõunapiiriks on Põhja-Eesti klint, mille veealune jätk ulatub 100–150 m sügavuseni. (Lahe idaosas jaguneb klint selgelt kaheks: veepealse, umbes 40 m kõrguse järsaku ees on veel ligi 40-meetrine jalamiosa, viimase ees omakorda lai tasane 40–60 m sügavune ala ja selle ees teine astang, kus aluspõhi langeb 100–120 m sügavuseni.)

Põhja-Eesti pankranniku ning Soome lahe nõo teke on seotud kvaternaarieelsete suurjõgede kulutava tegevusega. Omal ajal Lõuna-Soomes ja kõikjal Soome lahe põhjas avanenud Vendi ning Kambriumi ajastu pehmed savi- ja liivakivid kulusid kergesti, erosioonile vastupidavad lubjakivid aga moodustasid klindiperve, mis kaitses kulumise eest ka allpool lasuvaid pehmemaid kivimeid. Nii säilis suhteliselt kõrge Põhja-Eesti lavamaa ja klint. Klindipervele ja -järsakutele avaldasid oma mõju mandriliustikud. Liustiku taganemise järel moodustunud jääpaisjärv ja seejärel meri uhtusid aga panga jalamit, noorendades sellega klindinõlva veepealset järsakut.

Ka tänapäeva rannajoones avaldub üsna selgelt aluspõhja reljeefi loode-kagusihiline voorestatus. Lääne- ja keskosas on see tihedasti liigestatud samasihilistest poolsaartest ja nendevahelistest lahtedest. Tallinnast läänes on suuremateks poolsaarteks Pakri ja Suurupi ning lahtedeks Paldiski ja Lahepere. Lahtede kogumit Suurupi ja Viimsi poolsaare vahel nimetatakse Tallinna laheks. Suurimaks saareks sellel lõigul on Naissaar.

Tallinnast idas, ent lääne pool Lahemaad on Viimsi ja Ihasalu poolsaar ning Ihasalu ja Kolga laht. Viimsi poolsaare pikendusel paikneb Aegna saar. Kolga laht on aga saarterohkeim: Aksi, Koipse, Rammu ning veidi kaugemal avameres Prangli ja Keri. Järgnev rannikulõik on tuntud Lahemaana ning see koosneb Juminda, Pärispea, Käsmu ja Vergi poolsaarest ning Hara, Eru ja Käsmu lahest. Suuremaks saareks siin on Mohni.

Lahemaast idas muutub rannajoon märksa sirgjoonelisemaks. Üksnes Kunda ümbrust liigestavad Kunda laht ja Letipea poolsaar. Viimase kaugeks pikenduseks meres on Eesti põhjapoolseim saar — Vaindloo.

Soome lahe veed on Läänemere ühed magedamad (soolsus väheneb 6 promillilt lahe lääneosas 2 promillile idas). Täheldatav on hoovuste süsteem läänest itta piki lõunarannikut ning idast läände piki põhjarannikut. Veetasemete kõikumised tuulte toimel on suurimad lahe idaosas. Tugevate läänetuulte põhjustatud katastroofiliste Peterburi üleujutuste ajal on ka Eesti ranniku veetase tõusnud 1,5–2 m üle keskmise.

Kuna Soome laht lõikub sügvavale mandrisse ning on suhteliselt mageda veega, esineb selle idaosas talviti jääkatet, mis võib takistada laevasõitu. Eesti looderannikul on jääperiood kuu aega lühem kui Narva lahes, soojadel talvedel jääkatet ei kujunegi. Kevad saabub Soome lahe väikesaartele ja rannikule paar nädalat hiljem ning sügis on pikem kui Mandri-Eestis.

Suuremateks sadamateks on Venemaal Peterburi, Soomes Helsingi ning Eestis Tallinna sadamad. Eestis on soodsate jääolude ja sügavate lahtede tõttu lisaks Tallinnale head eeldused ka Paldiski sadamal. Arvestatav kaubasadam on ka Kunda, rahvusvaheliselt kasutatavad on ka rida väikesadamaid.

Soome lahe elustik on üldiselt liigivaene. Peamisteks püügikaladeks on kilu, räim ja tursk.

Lisateave artikli kohta