Nigula looduskaitseala

Nigula looduskaitseala on Eesti esimene soode kaitseks loodud kaitseala. Nigula raba on Lääne-Eesti tüüpi lageraba suhteliselt järsu rabarinnaku ja lameda keskplatooga. Rinnak on paremini näha soostiku lääneosas, kus rabapind tõuseb mõnekümne meetri jooksul kuni 3 meetrit kõrgemaks.

Nigula soostiku uhkuseks on viis rabasaart, mis oma põlismetsaga hakkavad silma üle kogu lageda raba, kuigi asuvad 1–1,5 meetrit rabapinnast allpool. Saarte kõrgematel osadel paikneb liigirikas laialehine salumets, mis on relikt soojast ja niiskest atlantilisest kliimaperioodist 5–6 tuhat aastat tagasi. Raba loomastikus on silmatorkavamaks rühmaks linnud, kelle arvukuse muutusi on siin jälgitud juba aastakümneid. Salupeaksil, 40 ha suurusel metsasaarel on pesitsejatena kindlaks tehtud ligi 60 linnuliiki ning asustustihedus võrreldes rabaga on kümme korda suurem — ühel ruutkilomeetril elab üle poole tuhande linnupaari. Nigula rabas on ka palju raskesti läbipääsetavaid älvestikke, rahvakeeli mülkaid. Eriti ohtlikud on mudamülkad — soogaase väljaajav turbamuda ei paku jalale mitte mingisugust tuge.

Alates 1965. aastast on Nigulas tegeletud jõhvika kultiveerimisega ja sellealaste uuringutega. Loodud on Nigula kollektsioon — Eesti jõhvikavormide genofond. 1996. aastal loodi Nigulasse loomade taastuskodu, mis tegeleb metsloomade ravimise ja hooldamisega ning püüab aidata loomi tagasi loodusse. Looduskaitsealaga saab tutvuda, kasutades ekskursioonirada, mis suures osas kulgeb mööda 6,8 km pikkust laudteed.

Lisateave artikli kohta