Oosiahelikud, mõhnastikud ja väikevoored

Vahe-Eesti tasandikud on üldiselt tasase pinnamoega tugevasti soostunud jääpaisjärvetasandikud, mille kõrgus ulatub keskmiselt 40–70 m üle merepinna. Tasandike foonilt kerkivad arvukad mandrijää servakuhjatised: oosid, mõhnastikud, otsamoreenid ja väikevoored. Need maastikuvormid on tekkinud enam-vähem samal ajal ning moodustavad koos hiiglasliku servamoodustiste vööndi, mis ulatub Pandivere kõrgustiku loodenõlvalt läbi kogu Kõrvemaa Pärnu madalikuni ja sealt edasi kuni Vatla linnamäeni Mandri-Eesti lääneotsas. Regiooni aluspõhja reljeefi mõju nüüdispinnamoele on minimaalne ning siin ei leidu ühtki aluspõhjakivimite paljandit.

Mandrijää servamoodustiste kuhjumine Kõrvemaal on ilmselt põhjustatud asjaolust, et jääaja lõpul taandus jääserv siit väga aeglaselt, tehes pikemaajalisi peatusi ja ajutisi taaspealetunge. Kõrvemaa silmapaistvaimateks pinnavormideks on oosid ehk vallseljakud, mis moodustavad kümnete kilomeetrite pikkusi väga keeruka reljeefiga ahelikke. Nendega kõrvuti esineb mitmeid mõhnastikke ehk liivast ja kruusast koosnevaid küngastikke.

Vahe-Eesti keskosa ilmestavad väikevoored. Eriti palju on neid Järva-Madise kõrvenurgas, nende hulka kuuluvad ka enamik „Tõe ja õiguse” maastiku pinnavorme, sealhulgas Tammsaare Väljamägi. Väätsast põhja pool paiknevates soodes on palju väikevoortest soosaari.

Kõrvemaa kirdeosa tuntuimaks ahelikuks on Ohepalu–Viitna oosistik. See on mitmekesise pinnamoe ja ehitusega oosiahelik, mis paiguti õige tugevasti hargneb. Üks taolisi kohti on Uku Kõverjärve kohal. Põhja pool lisanduvad oosidele Uku ja Viitna mõhnastik ning kaunid järved mõhnadevahelistes nõgudes. Oosid on tekkinud mandriliustike taandumisel jääalustes tunnelites või avalõhedes voolanud liustikujõgede kuhjava tegevuse tagajärjel ja koosnevad veeristikust, kruusast või jämedateralisest liivast.

Üks tähtsamaid oosiahelike sõlmpunkte on Aegviidu. Siit hargnevad põhjasuunas Aegviidu–Paukjärve ja Aegviidu–Koitjärve marginaalsed oosid, millega põhja pool liitub Jussi mõhnastik. Viimase ahelik on eriti kergesti jälgitav, kuna nõukogude sõjaväe endise polügooni kohal ei ole mets veel taastunud. Maastikku kaunistavad nõmmetaimestikuga kaetud kõrged künkad ja nõgudes paiknevad arvukad järved. Aegviidust kagusse hargneb oosiahelik, mille reljeefsemat osa tuntakse Nelijärve mägedena. See pinnavormide süsteem lõpeb Jäneda linnamäega Pandivere kõrgustiku jalamil. Aegviidust kümmekond kilomeetrit lõuna pool kõrgub ümbritsevate tasandike foonil Mägede mõhnastik. Selle kõrgeim küngas — Valgehobusemägi — kõrgub 43 m üle künka jalamil voolava Liivoja veetaseme ning ulatub 106 meetrit üle merepinna.

Tallinn-Tartu maantee ääres, Paunküla veehoidla ümbruses, paiknevad tugevasti liigestatud reljeefiga Paunküla mäed. Üks osa siinsetest radiaalsetest oosidest paikneb piklike saartena veehoidlas ja neid tuntakse Seapilli mägedena. Need mitmesaja meetri pikkused ja kuni 20 m üle veepinna kerkivad järsunõlvalised saared meenutavad Punkaharju oosiahelikku Soomes. Vahe-Eesti tasandike pilkupüüdvamate pinnavormide hulka kuuluvad veel Pühamäe radiaalne oos ja Kemba liiviku järsk põhjanõlv Kõrvemaa loodeosas ning Paluküla otsamoreen ja mõhnastik Kõnnumaal.

Lisateave artikli kohta