Pärnu jõe jõgikond ja üleujutusalad

Pärnu jõge on nimetatud ka Eestimaa Mississipiks, sest ta on Eesti üks pikimaid jõgesid ja nagu ka tema suur analoog Põhja-Ameerikas, paistab silma suurte üleujutustega. Läbides oma vooluteekonnal maastikuliselt erinevaid piirkondi Pandiverest läbi Kesk-Eesti tasandiku ja Soomaa Pärnu laheni välja, lisaks suuremate lisajõgede valglaid Sakala kõrgustikul, kujutab Pärnu jõgikond läbilõiget Eesti enamlevinud maastikest. Pärnu jõgi kasvab oluliselt Türi lähistel, kus temasse suubuvad veerohked ülemjooksu lisajõed: Esna, Prandi ja Vodja. Säreverest kuni Vihtra kärestikeni palistavad jõekaldaid kohati soostunud luhaheinamaad.

Pärnu jõe ülemjooksul Järvamaal asuvad Eesti viljakaimad põllumaad. Paidest alates muutub maastikupilt oluliselt: jõgikonda toidavad suured Vahe-Eesti soostikud (Kuresoo, Kikapera, Ördi, Pööravere, Tolkuse), seda ümbritsevad metsamassiivid, milledest tuntumad on Vändra, Kõnnu, Kilingi ja Lähkma metsad. Paiguti on Pärnu jõe keskjooksul ja tema lisajõgede kallastel säilinud ka endisaegne looduspilt — kitsal ja kõrgemal maaribal kahel pool jõge paiknevad taluhooned koos põldudega, jõest kaugemal asuvad aga sood ja metsad. Praegusel ajal on suurem osa endistest elamutest maha jäetud ja maastikupildis tähistavad kunagisi talukohti vaid põlispuud.

Lammimetsad
Pärnu jõe ja selle lisajõgede kallastel on levinud üleujutusega kohanenud taimekooslused: lamminiidud, lammimetsad ja lodumetsad. Metsade ilme ja omadused kujundavad välja jõevee üleujutused, mis toimuvad perioodiliselt igal kevadel ja suurte vihmasadude järel ka suvel ning sügisel. Lammimetsad on valdavad jõgede lühemat aega üle ujutatud kallastel. Lodumets kasvab jõest kaugemal, madalamates kohtades, kus üleujutus püsib kauem või kus lisaks avaneb põhjavesi.

Liigirikkad lammimetsad on Eestis, aga ka kogu Euroopas säilinud vaid vähestel aladel. Peamisteks puuliikideks on sanglepp ja hall lepp, väärispuuliikidest esineb tamme, jalakat, künnapuud ja kaske. Eesti suuremad ja tuntumad lammimetsad asuvad Soomaal Halliste ja Raudna jõe ääres ning Kõrvemaal Jänijõe ja Tarvasjõe kallastel.

Lodumetsades kasvab jõgede üleujutusest ja liikuvast põhjaveest tingitult rohkesti sangleppa, lisaks saart, haaba ja künnapuud. Lodumetsa mikroreljeef on mätlik ja mätastevahelised lohud on ka suvel veega täidetud. Lohkudes kasvavad tüüpilised lodutaimed: kollane võhumõõk, harilik soosõnajalg, sookastik, metskõrkjas, soomadar ja tarnad. Lodumetsad on levinud eelkõige Soomaal ning Pedja ja Põltsamaa jõe alamjooksul — Alam-Pedja looduskaitsealal.

Lamminiidud
Piki jõgesid paiknevad lamminiidud on tüüpilised poollooduslikud taimekooslused. Need on kujunenud jõgede üleujutuse ja inimtegevuse koosmõjul. Lammimetsade raiumisega laiendati heina- ja karjamaid: suurvesi toob kaasa toitaineterikast hõljumit, mis jääb lammile maha. Samas on üleujutataval lammil puittaimede kasv takistatud — lagedaid lamminiitusid ilmestavad vaid üksikud suuremad puud ja põõsad. Soomaa lamminiitudele on eriti iseloomulikud suured tammed.

Tänapäevaks on suurem osa lamminiitusid niitmise katkemise tõttu võsastunud või koguni metsa kasvanud, võsastunud lamminiidu liigirikkus aga väheneb. Lamminiitude kaitse tähendab tegelikult nende majandamist. Mida järjekindlamalt neilt heina niidetakse, seda iseloomulikumana, mitmekesisemana ja ilusamana niit säilib. 1990. aastatel taastati Soomaa rahvuspargis endised lamminiidud Halliste, Raudna ja Lemmjõe ääres.

Lisateave artikli kohta