Vahe-Eesti taimegeograafiline barjäär

Lahemaalt Läti piirini ulatub soode- ja metsarikas maastikevöönd, mida taimegeograafiliselt tuntakse Vahe-Eestina. Nüüdisaegsetel kosmosefotodel eraldub Vahe-Eesti ülejäänud Eestist selgelt omaette metsase ribana. Selle põhjapoolset osa Harju lavamaa ja Pandivere kõrgustiku vahel nimetatakse Kõrvemaaks ning lõunapoolset jätku Sakala kõrgustiku läänenõlva jalamil Soomaaks.

Vaatamata väikesele pindalale võib Eesti territooriumil eristada Lääne- ja Ida-Baltikumi geobotaanilisi provintse, mille piir kulgeb läbi Vahe-Eesti tasandike. Vahe-Eesti barjääri olemasolu võibki pidada Lääne- ja Ida-Baltikumi, ühtlasi Lääne- ja Ida-Eesti taimestiku suure erinevuse üheks põhjuseks. Barjääri olemasolu tuleneb aga omakorda ala geoloogilisest ehitusest ja paleogeograafilisest arenguloost: pikka aega jääpaisjärvede vee all olnud ning mere liikumisest mõjutatud ala on suures osas soostunud. Niisugused tingimused loovad loodusliku tõkke taimede migratsioonile. Teisalt ei paku siinne ala kuigi suuri võimalusi inimasustuseks, seetõttu on piirkonna loodus püsinud suhteliselt puutumatuna.

Vahe-Eesti lahutab tüpoloogiliselt kaheks ka Eesti rabad. Ühelt poolt ulatuvad siia Ida-Eestile (hanevits), teiselt poolt aga Lääne-Eestile (porss, jänesvill jt) omased karakterliigid. Selge piir on ka läänepoolse levilaga atlantiliste liikide (jugapuu, luuderohi, mõõkrohi) ja idapoolse levilaga pontiliste ja pontosarmaatiliste flooraelementide (palu-põisrohi, kännaskipslill, metsülane, kollane kivirik jt) vahel.

Lisateave artikli kohta