Maa-asulate kujunemine Eesti NSVs

​Pärast Eesti hõivamist NSV Liidu poolt hakkas Nõukogude režiim nii linnas kui ka maal asustust plaanipäraselt ümber kujundama. Visuaalne muutus oli mõlemas ulatuslik, kuid maapiirkondades mõjus see teisenenud elamisviiside poolest radikaalsemalt. Seoses tootmise koondamisega kolhoosidesse ja sovhoosidesse hakati planeerima tsentraliseeritud kolhoosikülasid. Selle retooriline eesmärk oli maa- ja linnaelu lähendamine. Senise hajaasustuse asemel planeeriti tihendatud arhitektuurset keskkonda ehk maa-asulat. Kolhoosikeskus ehk kolhoosiküla oli linlik asula, kuhu koondati majandi tootmishooned, haldus- ja ühiskondliku funktsiooniga hooned ja kolhoosnike eramajad. Uusasulatesse ümberasustamine tähendas vanade maamärkide kaotamist ja ebasoovitatava mälu kustutamist, olles uue identiteedi loomise tõhusamaid vahendeid.

Kolhoosiehituses võib eristada vähemalt kahte ajajärku: 1940. aastate lõpust kuni 1960. aastate keskpaigani ja pärast seda. Esimese ajajärgu kavandid olid suurejoonelised, aga ehitustegevus väga väike. Planeeringuid tehti palju, kuid terviklikke kolhoosiasulaid püstitada ei suudetud. Kuni ehitamiseks veel raha nappis, püüti varasemaid hooneid siiski ära kasutada ja kohandada neid uuteks funktsioonideks (nt talumaja laudaks või mõisahoone rahvamajaks-klubiks).

1960. aastate keskpaigaks olid Eesti NSV maamajandid jõudnud majanduslikult paremale järjele ja kujunenud prestiižseteks ning tasuvateks töö- ja elukohtadeks. Jõukates majandites liikus rohkem raha kui linnades ja arhitektid said ellu viia palju lennukamaid ideid. Kolhoosid tellisid üksteist üle trumbata püüdes uuenduslikku arhitektuuri. Kuigi samal ajal levis tüüpprojekteerimine, ehitati jõukates majandites olulisemad hooned eriprojektide järgi. Mitmed kolhoosi keskusehooned (funktsioonilt varasema seltsimaja rollis) kuulusid tollase ENSV arhitektuuri paremikku. Eesti NSV kolhoosiarhitektuurist kujunes unikaalne nähtus, mis leidis ajakirjades ja näitustel äramärkimist ka välismaal.

Teistsugune oli olukord elamuehituses. 1960ndateks, kui kolhoosid rahaliselt kosusid ja maal elamuehitus hoogustus, oli projekteerimises jõutud välja sektsioonelamu võidukäiguni. Maa-asulates hakati kasutama samu kujundusvõtteid ja isegi samu tüüpprojekte kui linnades. Aktiivne tüüpprojekteerimine jättis elamuehituse näol Eesti maapiirkondadele tugeva jälje, mida võõristatakse veel praegugi.

Lisateave artikli kohta