Muutused maamajanduses

Nii nagu kogu Eesti ajalugu, on ka siinse põllumajanduse ajalugu olnud üsna muutusterohke. 20. sajandi jooksul toimus Eesti põllumajanduses kolm vastandlike eesmärkidega maa- ja põllumajandusreformi (1919, 1947–1950 ja 1988).

Esimene suur muutus oli 1919. aasta maaseadus, millega võõrandati Eesti Vabariigi territooriumil olevad balti-sakslastele kuulunud mõisad ja nende maad ning anti peamiselt mõisatööliste ja vabadussõjast osavõtnute käsutusse. Maareformi tulemusena tekkis järgneva 20 aasta jooksul umbes 54000 talu. 1939. aastaks oli majapidamiste arv kasvanud 139 984 taluni, põllumajandussektoris töötas toona 342 050 alalist ja 35 083 ajutist töötajat ning 62 619 palgalist töötajat. Keskmisele talule kuulus toona 22,7 ha maad, ning selles peeti keskmiselt 3,3 lehma ja 2,7 siga.

Säärased väiketalud ei suutnud aga pakkuda talunikele ja nende peredele rahuldavat elatist. Kolmekümnendate aastate teisel poolel arutleti tõsiselt elujõulisemate talude loomise üle väiketalude liitmise teel, kuid sõda lõpetas kavatsused ja ideest teostuseni ei jõutudki.

Järgmine muutustelaine tabas Eesti maamajandust aastatel 1947–1950 sundkollektiviseerimise käigus. Maa, loomad, tootmishooned ja tehnika võõrandati omanikelt ja anti ühismajandite käsutusse. Loodi 2213 kolhoosi, sh. 100 kalurikolhoosi ja 127 sovhoosi (otse riigile alluvat majandit). Kolhoosi liikmetele jäeti õigus kasutada 0,6 ha õue-aiamaad ja 1,5 ha karjamaad ning pidada lehma, mullikat, sigu ja lambaid.

Kollektiviseerimisele järgnes võõraste kultuuri- ja tootmistavade sissetoomine. Kolhoosi liikmetele maksti töö eest naturaaltasu (teravili, kartul), Alates 1959. aastast kaotati Eestis esimesena endises Nõukogude Liidus töötasu maksmine natuuras ja hakati palka maksma sularahas. Kolhoosidele kirjutati ette müügikohustused, külvipinnad ja algaastatel ka tehnoloogiad (näiteks kartuli mahapanemine ruutpesiti).

Väikesed kolhoosid ei suutnud investeerida ei uute hoonete ehitamisesse ega soetada masinaid. Nõukogude võimu esimestel kümnenditel liideti kolhoose pidevalt, olukord stabiliseerus 1970. aastate alguseks. 1989. aastaks oli Eestis 365 ühismajandit, mille keskmine suurus oli 3600 ha haritavat maad. Toonane põllumajandus Eestis oli orienteerutud Nõukogude Liidu siseturule. Liiduvabariikidest ja ka välismaalt veeti sisse üle miljoni tonni teravilja ja jõusööta (mida oli 1/4 oma taimekasvatustoodanguga võrreldes), Nõukogude Liidu turule veeti enam kui kolmandik toodetud loomakasvatussaadustest.

1985. aastal oli ühismajandites hõivatud kokku 139 300 inimest, neist otseselt põllumajandusliku tootmisega oli seotud 97 400 töötajat. Suur osa inimestest töötas lasteasutustes, sööklates, kultuurimajades, sooja- ja energiavarustuses, mis teenindasid kõiki piirkonna elanikke.

Möödunud sajandi kolmandad struktuursed muutused põllumajanduses algasid 1988. aastal enne Eesti taasiseseisvumist. Tolleaegne Eesti NSV valitsus tegi pretsedenditu otsuse, mille kohaselt lubati põllumajandustöötajatele müüa masinaid, seadmeid ja transpordivahendeid. Otsus pani aluse talude taasloomisele Eestis.

Esimesed õiguslikul alusel töötavad talud tekkisid 1989. aastal, mil võeti vastu taluseadus. Märkimist väärib, et see oli üks esimesi ‘uue aja’ vaimus seadusakte Eestis üldse. Süsteemsemad muutused algasid 1991. aastal kui võeti vastu maareformi seadus. Selle seadusega tagastati maa õigusjärgsetele omanikele ja võimaldati maad erastada piirkondliku ostueesõigusega või ka üldistel alustel. Järgmisel aastal võeti vastu põllumajandusreformi seadus, millega pandi alus endiste kollektiiv- ja riigimajandite likvideerimisele, nende varade ja maade baasil uute talude ja põllumajanduslike ettevõtete: osaühingute, aktsiaseltside ja ühistute loomisele.

Lisateave artikli kohta