Maaomand Eestis 20. sajandil

​20. sajandi alguses jagunes Eestis enamik maast suurmajapidamiste (mõisate) ja väikemajapidamiste (talude) vahel. Mõisate käes oli üle poole kogu maast, sh peaaegu kogu metsamaa ja 20% põllumajanduslikust maast. Põllumajanduslikust maast 80% oli valdavalt organiseeritud väikeste, keskmiselt 20–30 ha taludena, millest umbes 1/4 olid rendikohad.

Omariikluse alguses tehti radikaalne maareform. 10. oktoobril 1919 vastu võetud maaseaduse jt õigusaktide alusel võõrandati peaaegu täielikult kogu suurmaaomand, mis kuulus peamiselt balitsaksa aadlile, jättes senistele omanikele kuni 50 ha. Võõrandatud maade eest esialgu hüvitist ei makstud, seda hakati tegema alates 1925. aastast, aga turuhinnast väiksemate määradega. Võõrandatud maast moodustati riigireserv, mis jagati välja uute talude loomiseks. Maad anti eelkõige Vabadussõjas osalenutele elujõuliste asunikutalude loomiseks.

Pärast Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt algas sotsialistliku majandussüsteemi sisseseadmine, mis tähendas ka eraomanduse likvideerimist. 21. juulil 1940 kuulutas okupatsioonivõimude moodustatud nukuparlament maa kogu rahva omandiks. Maa riigistati ja käivitati maareform, mille sisu oli suurte talude likvideerimine. Ühe talumajapidamise kasutuses oleva maa piirmääraks kehtestati 30 ha, seda ületav maa arvati riiklikku maafondi, millest osa jagati välja nn uusmaasaajatele (kehvikud ja talumajapidamiseta maaelanikkond) ja osa jäi sööti. Reformi peamisi eesmärke oli tekitada omandi ümberjaotamise teel ühiskonnas sotsiaalseid pingeid ja seeläbi saavutada elanikkonna üle suurem kontroll ning kindlustada okupatsioonivõimu.

Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944) endiste omanike omandiõigust maareformiga ära võetud maadele ametlikult ei taastatud, aga võimaldati seda kasutama hakata ning ka uusmaasajaid välja tõsta.

Nõukogude okupatsiooni taastudes 1944. a sügisel käivitati maareform uuesti, ühe talu piirsuuruseks määrati nüüd 20 ha. Kokku võõrandati ligi 44 000 maavaldajalt üle 927 000 ha maad, sh üle 242 000 ha põllumaad. Aastatel 1947–1949 toimus kollektiviseerimine, millega kaasnes varade uus ümberjagamine, ning talude süsteem likvideeriti lõplikult.

Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. a algas maa eraomanduse taastamine ning käivitati omandireform, mille käigus tagastati või kompenseeriti õigusjärgsetele omanikele ka pärast 16. juunit 1940 õigusvastaselt võõrandatud maa. Õiguspärasteks omanikeks loeti enne okupatsiooni algust maad omanud inimesed ja nende seadusjärgsed pärijad.

Lisateave artikli kohta