Panganduse roll Eesti majanduse arengus

Stabiilse ja rahvusvahelisse majandusellu integreerunud pangandussektori tekke peamisteks eeldusteks Eestis olid eraomand ja kapitali vaba liikumine. Uue rahandussüsteemi teket mõjutas eelkõige erapanganduse kujunemine, mis sai vaatamata mõningatele tagasilöökidele ja kriisiolukordadele Eesti majanduse alustalaks. Samuti on olnud jätkuvalt oluline stabiilne, läbipaistev ja järjepidev poliitiline raamistik — krediidiasutuste tööd reguleerivad õigusnormid kooskõlastati täielikult valuutakomitee süsteemi vastavate nõuetega.

Eesti panganduse alguseks võib pidada 1992. aastat, kui enne rahandussektori reformimist ja valuutakomitee kasutuselevõttu jõudis kommertspankade arv tõusta 42-ni. Võttes arvesse, et Eesti rahvaarv oli kõigest 1,5 miljonit, oli majandusruum ilmselgelt ülepangastatud. Selleks, et korraldada ümber pangandussüsteem ja suurendada selle usaldusväärsust, kiirendas Eesti Pank rahandusasutuste konsolideerimise protsessi, tõstes miinimumkapitalile esitatavaid nõudeid. Pangareformi käigus elas pangandussektor läbi kaks kriisi (1992. ja 1994. aastal), mis sundisid nõrgemaid panku elujõulisemate organisatsioonidega liituma või oma tegevuse lõpetama. Tänu kõnealuse protsessi läbipaistvusele ja Eesti Panga otsustavale tegutsemisele ei kõigutanud reformid üldist usaldust pangandussektori vastu.

Pangandussektori kuldajastu langeb aastatesse 1996–1997, mil kiire majandusarengu tõttu leidis aset plahvatuslik kasv ka pangandussektoris. Kasvu rahastati valdavalt madalate kuludega välislaenude ja aktsiaemissioonide abil ning seega kasvas raha juurdevool, mis omakorda suurendas sisemaist nõudlust. Vahendite ülekülluse tõttu valitses pankade vahel karm konkurents, mis takistas ratsionaalsete krediidiotsuste tegemist. Ebaproportsionaalselt suuri summasid kulutati majanduslikult põhjendamatute projektide, eratarbimise ja aktsiaturul laenukapitaliga teostatavate tehingute finantseerimiseks.

Olukord hakkas halvenema 1997. aasta teisel poolel, kui hoogustus majanduskriis Aasias. Vaatamata kuhjuvatele probleemidele olid pangandussektori 1997. aasta tulemused siiski hämmastavalt head: varad suurenesid 77%, laenude hulk 73% ja kliendihoiused 54%. Neil aastatel pidasid pangad oma krediidikvaliteeti suurepäraseks ning halvad laenud ja vastavad eraldised moodustasid kõigist laenudest vaid ligikaudu 1%.

Lisateave artikli kohta