Riigi rahandus ja majanduspoliitika

Eesti valitsused on üldiselt ajanud tasakaalustatud poliitikat, mistõttu riigieelarve on olnud enam-vähem tasakaalus või ülejäägis. Just ülejääkidest kogunenud reservid võimaldasid Eesti valitsusel ka majanduskriisi ajal laenuvõtmist vältida, mistõttu Eesti võlakoorem on Euroopa madalaimate seas: üksnes 6,2% SKP-st. Neist laenudest umbes pooled on võtnud keskvalitsus ning laenuandjateks on Maailmapank (World Bank), Euroopa Arengupank (Europe Development Bank) ja Euroopa Investeerimispank (EIB), esimesest võeti laenu 1996. aastal, teisest 2000. aastal ning viimasest 2009. aastal. Võlakirju Eesti riigil pole.

Majanduslanguse ajal 2009. aastal oli valitsus sunnitud puudujäägi piiramiseks tõstma makse ja vähendama kulutusi. Selle tulemusena oli eelarve puudujääk muu Euroopa taustal väga tagasihoidlik, üksnes 2% SKP-st. Niisiis pole Eestil selliseid probleeme, millega maadlevad enamik Euroopa Liidu ja eurotsooni riikidest.

​Eesti valitsused on ajanud enam-vähem ühesugust majanduspoliitikat, olenemata valitsuse koosseisust. Loomulikult pole erinevate parteide eelistused maksustamises ja sotsiaalpoliitikas ühesugused. Kuid Eestis on alati olnud koalitsioonivalitsused, mistõttu valitsevad erakonnad on olnud sunnitud leidma ühisosa. Valdavalt võib Eesti majanduspoliitikat pidada parempoolseks, kuigi valitsustes on olnud ka vasakpoolsemaid erakondi (nt sotsiaaldemokraate). See on ka põhjuseks, miks valitsuse majanduspoliitika on olnud eelkõige ettevõtja- ja investorisõbralik ning on eelistatud madalaid makse väheste eranditega. Riigi vaesus pole võimaldanud ka rajada väga heldet sotsiaalsüsteemi ning olud on sundinud kulutusi kontrollima ja efektiivsust tõstma. Küllaltki oluline on Eesti jaoks erinevate Euroopa Liidu struktuurifondide rahade kasutamine, eriti majanduskriisi ajal, ja selles osas on Eesti olnud ka üks edukamaid riike.

​Raskete aegade jaoks on riik kogunud eelarve ülejäägid ja erastamisest saadud tulud erilisse stabilisatsioonireservi, mida on lubatud kasutada erijuhtumeil ning pikaajaliste tähtsate reformide (nt pensionireform) tegemiseks. Selle fondi maht on praegu umbes 325 miljonit eurot. Lisaks sellele on keskvalitsusel muidki fonde ja reserve (2011. aasta septembri lõpus kokku umbes 612 miljonit eurot).

Valitsuse poliitika kriisi ajal
Kuigi Eesti valitsused on üldjuhul püüdnud hoida riigieelarvet ülejäägis, osutus 2008. aastal alanud majanduskriis niivõrd sügavaks, et vaatamata tehtud kulukärbetele läks riigieelarve puudujääki. Kuid tänu otsustavale tegutsemisele ei paisnud puudujääk väga suureks: 2008. aastal oli puudujääk napilt alla 3% SKP-st ja 2009. aastal 2% SKP-st. 2010. aastaks oli Eesti eelarve taas ülejäägis (0,3% SKP-st).

​Mida siis Eesti valitsus tegi? Eelarvekärbetega alustati 2008. aasta keskel, 2009. aasta veebruaris ja mais-juunis tehti järgmised ulatuslikud kärped, kuna majandusarengud osutusid prognoositust oluliselt halvemaks. Kuigi Eesti riigil olid olemas reservid, kardeti, et majandusraskuste venides saavad need otsa. Laenuvõtmine oleks 2008. aasta lõpus ja 2009. aasta alguses olnud võimatu, kuna Läti probleemide tõttu oodati sama kordumist ka Eestis. 2008. aasta eelarve muutuste ulatus oli 3,1 miljardit krooni ehk 198 miljonit eurot (1,2% SKP-st), 2009. aasta eelarve muudatuste ulatus 16,1 miljardit krooni ehk 1,03 miljardit eurot (7,4% SKP-st). Kärbete tegemine osutus keeruliseks ja erakondade erimeelsuste tõttu lahkusid valitsusest sotsiaaldemokraadid, kuid vaatamata vähemusele Riigikogus viidi muudatused siiski ellu.

​Reaalselt vähendati nii kulutusi kui suurendati ka tulusid. Nii vähendati riigiasutuste ja riigi eelarvest raha saavate asutuste tegevuskulusid, sh palkasid (2009. aasta veebruaris 7%, mais 8%), pisut pehmemalt suhtuti õpetajatesse, politseinikesse ja kultuuritöötajatesse. Palgakärbe tähendas, et igal asutusel oli võimalik otsustada, kuidas palgakulusid vähendatakse — kas koondamiste, üldise palgavähendamise või tasustamata puhkusepäevadega — enamasti kasutati kõiki nimetatud viise. Piirati pensionitõusu (see hüvitatakse hiljem), vähendati kaitsekulutusi, kulutusi teehoiule ja jäeti ära mitmed vähemolulisemad tegevused. Kärped puudutasid ka tervishoidu, lisaks vähendati oluliselt hüvitisi, mida 2009. aasta keskel jõustunud uus töölepinguseadus oli esialgu ette näinud töötutele. 2009. aasta keskel vähenes haigekassast haigushüvitiste maksmine ning osaliselt hakkasid neid maksma ettevõtted. Juunikuust peatati ajutiselt riigipoolsed sissemaksed pensioni II sambasse (need taastati 2011–12).

​2009. aasta esimeses pooles otsustati mitmete maksude tõusud. Nii suurendati põhilist käibemaksu määra 18%-lt 20%-le ja kaotati rida veel kehtinud soodustusi. Kaks korda tõsteti töötukindlustusmakse määrasid: juunis tolleaegse maksimumini (3%) ja juulist erakorraliselt 4,2%-ni. Viimase alandamise üle käivad praegu vaidlused ühelt poolt valitsuse ning teiselt poolt ettevõtete ja ametiühingute vahel. Tõsteti kütuse, tubaka ja maagaasi aktsiisimäärasid, esimesi koguni kaks korda. Riik alustas oma mittevajaliku kinnisvara — ehitiste aga ka maa — müüki, sealjuures müüdi osalus Eesti Telekomis ja alustati saastekvootide müügiga. Kohalikele omavalitsustele seati laenuvõtmise piirang, võimaldades seda teha üksnes Euroopa Liidu struktuurifondide kasutamise kaasfinantseerimiseks, kuid sedagi keskvalitsuse nõusolekul.

​Ümberkorraldused riigi finantsides ei tähendanud mitte üksnes kärpeid ja maksutõuse, mitmetes valdkondades suurenesid kulud nii paratamatusest (nt töötuskindlustus ja sotsiaaltoetused) kui ka soovist majandust toetada. Nii püüti võimalikult rohkem kasutada EL-i fondidest saadavaid vahendeid ning selleks muudeti nende taotlemine ja kasutamine lihtsamaks ja mugavamaks. Samuti jaotati vahendeid ümber, et toetada ettevõtete investeeringuid, eksporti ja töötute koolitamist. Prioriteedi said sellised muutused riigihalduses ja seadusloomes, mis toetasid ettevõtlust ning majanduskasvu.

​Sellised ulatuslikud kärped ei oleks saanud toimuda, kui Eesti elanikud poleks nende vajadust mõistnud ja nendega leppinud. Seetõttu tuli eriti 2009. aasta alguses üpris palju seletada, miks tuleb kulutusi ja palku kärpida ning miks tuleb makse tõsta. Kindlasti aitas palgakärpeid teha ka asjaolu, et erasektoris juba tehti palgakärpeid. Oluline oli ka see, et nii era- kui ka avalikus sektoris ei tähendanud palgakulude vähendamine mitte üksnes või valdavalt koondamisi. Võib arvata, et Eesti elanike leppimine raskete aegadega osutus lihtsamaks seetõttu, et head elu oli nauditud vaid mõned aastad ning mäletati veelgi raskemaid üleminekuaastaid 90ndatel.

​Nüüd on valitsus asunud tasapisi eelnevaid karme kokkuhoiumeetmeid leevendama — nii on taasalustatud riigipoolseid sissemakseid II pensionisambasse ja suurendatud kärbetega vähendatud kulutusi sotsiaalsektoris.

Maksusüsteem
Eesti riik saab suurema osa oma tuludest maksudest (2010. aastal ligi 83%). Sageli peetakse Eesti maksukoormust madalaks, kuid madal on ta eelkõige Põhjamaadega võrreldes. Näiteks tööjõuga seotud maksud (isikutulumaks, sotsiaalmaks, töötuskindlustusmaks) on palga suhtes ühed kõrgemad Euroopas. Ka aktsiiside ja käibemaksutulud on majanduse mahu suhtes ühed kõrgeimad Euroopas. Kuid Eesti varamaksud on muu Euroopaga võrreldes tagasihoidlikud ja just seetõttu on majanduse üldine maksukoormus suhteliselt madal.

Kõige olulisemad maksud riigi jaoks on sotsiaalmaks, käibemaks, lisaks veel erinevad aktsiisid ning isiku ja ettevõtte tulumaks. Viimasel paaril aastal on Eesti väga tagasihoidlikku tulu saanud ka tolli- ja hasartmängumaksudest.

Käibemaks
Käibemaksu tavaline määr on Eestis 20%, mõningatel juhtudel on see madalam (9%) või puudub hoopis, kuid soodsamalt maksustatavate kaupade ja teenuste hulk on väike ning nende arv on kõvasti vähenenud. Põhimõtteliselt on käibemaks Eestis sarnane Euroopa Liidus rakendatavaga.

Aktsiisid
Eesti rakendab aktsiise tubakale, alkoholile, kütusele, elektrienergiale, maagaasile ja pakenditele. Enamik aktsiisimäärasid on tõstetud Euroopa Liidu miinimummäärade tasemele. Mõned Lääne-Euroopast ja eriti Skandinaaviast madalamad maksumäärad tulenevad sellest, et aktsiiside tõstmine kipub alati suurendama musta turu mahtu, kuid ka seetõttu, et elanike sissetulekud on oluliselt madalamad. Kuna aga aktsiisid määratakse rahaliste väärtustena ja mitte protsentidena, on suhteline aktsiisimäärade tase Eesti elaniku jaoks oluliselt kõrgem teiste riikidega võrreldes.

Sotsiaalmaksud
Eestis on olemas sotsiaalmaks, mis jaguneb kaheks: 20% läheb sotsiaalfondi pensionite maksmiseks praegustele pensionäridele (kohustusliku pensionikindlustuse valinuil 16%) ja 13% ravikindlustuseks, millest finantseeritakse Eesti tervishoiusüsteemi. Sellest rahast makstakse nii ravikulud kui ka haigusrahad. Lisaks kehtib Eestis töötuskindlustus, mille puhul töötaja maksab 2,8% palgalt ja tööandja 1,4%. Sellised maksumäärad kehtestati majanduskriisi ajal, varasemad maksimaalmäärad olid vastavalt 2% ja 1%.

Isikutulumaks
Eestis kehtib ühtne tulumaksumäär, mis on 21%. Maksustatavast summast võivad eraisikud teha mahaarvamisi: kõigepealt maksuvaba miinimum, siis pensionikindlustuse ja töötuskindlustuse maksed, eluasemelaenu intressid jmt. Maksuvabastuste summat on viimaste aastate jooksul vähendatud. Praegune valitsus tahab tulumaksumäära alandada 20%-ni. Eraisikute tulumaksust läheb osa riigieelarvesse ja osa kohalikele omavalitsustele.

Ettevõtte tulumaks
Eesti ettevõtte tulumaksu määraks on 21%, kuid Eestis maksustatakse üksnes seda osa kasumist, mida ettevõtte omanikud ettevõttest välja võtavad (nt dividendidena). Seega kui ettevõte saadud kasumi investeerib, siis seda summat ei maksustata.

Varamaks
​Olulisemaks varamaksuks Eestis on maamaks, mida maksab enamik maaomanikest. Maamaksust saavad tulu omavalitsused. 2012. aastast alates vabastatakse inimeste eluasemealusest maast teatud osa maamaksust. Eestis pole üldist automaksu, kuid on olemas raskeveokite maks.

Riigi kulutused
Suurem osa kulutusi teeb riik sotsiaalsfäärile — tervishoiule, pensionitele ja muudele abirahadele ning haridusele. Eesti riigi kulutused ettevõtete toetamiseks on tagasihoidlikud, toetusi on makstud üldiselt ebaharilike loodusolude puhul põllumajandusele. Ettevõtted on riigilt tulu saanud kaudselt — riigi ehituste ja tellimuste kaudu. Riik on investeerinud eelkõige teedeehitusse ja keskkonnakaitsesse, võttes selleks vahel ka laenu. 2004. aastast alates on riik vahendanud EL-i fondidest Eestile eraldatud vahendeid ka ettevõtetele, et toetada nende konkurentsivõimet, tehnoloogilist arengut ja innovatsiooni. Mitmed toetused annavad tööd ka ettevõtetele, nt kohaliku majandus- ja sotsiaalarengu toetamine või energiasäästuprogrammid. Sõjaliste kulutuste osakaal on alla 2% SKP-st, mis oli Eesti NATO liikmeks saamise nõue.

Omavalitsused
Eestis on 226 omavalitsust, sealjuures 33 linna, mis suuremas osas on väikesed ja vaesed. Omavalitsuse eelarve tuludeks on osa isikutulumaksust (enam kui pool), maamaks, loodusvarade maks, mõned kohalikud maksud ja olulisel määral riigieelarvest tulev toetus. Lisaks eraldab riik omavalitsustele rahalisi vahendeid mõningate riigi funktsioonide täitmiseks (nt üldhariduskoolidele, teehooldele, sotsiaalabiks).

Omavalitsuste finantsseis on Eestis oluliselt kehvem kui riigil tervikuna — ühelt poolt pole väikestel omavalitsustel erilisi tulusid, eriti kui sealne elanikkond on vana ning tööd pole leida. Teisalt on kulud suhteliselt suured ka väikestes omavalitsustes. Nii ei jäägi hädapärasest tavaliselt raha üle ja nii mitmedki omavalitsused on võtnud laenu, et korrastada soojamajandust või teid remontida. Majanduskriisi ajal seati omavalitsuste laenuvõtmisele aga suured piirangud ja seetõttu on nende eelarveseis paranenud, kuigi oma ülesannetega ei tule paljud endiselt toime ning on sattunud sisuliselt pankrotiseisu.

Lisateave artikli kohta