Tööturg

Hõive
64% Eesti töötajaist on hõivatud erinevates teenindussektori harudes, tööstuses on rakendust leidnud ligi 32% töötajaist ning ülejäänud 4% on tegevad põllumajanduses, kalanduses ja metsanduses. Põllumajanduses on töö leidnud vähem kui 3% töötajaist, mis on üks väiksemaid suhtarve Euroopas. Töötlevas tööstuses on hõivatud 20% töötajaist, kellest 24% on hõivatud puidu-, paberi- ja mööblitööstuses, ligi 17% masina- ja seadmetööstuses, 14% kergetööstuses, 11% toiduainetööstuses ning 12% metallitööstuses. Ehituses on hõivatud ligi 9% töötajaist.

91% Eesti töötajaist on palgatöölised, üksikettevõtjate osakaal on ligi 5% ja palgatöötajaga ettevõtjaid on 23,5 tuhat ehk ligi 4% hõivatuist.

Tallinnas ja selle ümbruses on töö leidnud 44% Eesti töötajaist (Tallinnas üle kolmandiku). Vähemalt kõrgharidusega töötajate osakaal hõivatute seas on enam kui 28%, vähemalt keskharidust omab enam kui 89% töötajaist.

Erinevalt paljudest teistest maadest on Eestis naiste hõivatus kõrge — töötajaist moodustavad nad 50,4%, nende tööpuuduse tase on meeste omast oluliselt madalam ja tööealistest naistest töötab 55%.

Tööpuudus
Majandusreformid 1990ndate alguses tõid paratamatult kaasa mitmete ettevõtete sulgemise ja koondamisi teistes. Kuigi samal ajal loodi ka uusi töökohti ning Eesti rahvaarv vähenes, hakkas ka töötute arv kasvama. Rängaks osutus 1998. a Vene kriisi järgne aeg, mil ümberkorraldused puudutasid senini ebaefektiivselt töötanud arvukaid põllumajanduse ja toiduainetetööstuse ettevõtteid. 2000. aastal ulatus tööpuudus 12,5%-ni, kuid hakkas seejärel üpriski kiiresti vähenema. Kiire kasvuga ajal vähenes tööpuudus 4%-ni ja tekkis terav puudus tööjõust, mistõttu palgad hakkasid väga kiiresti kasvama. Majanduskriisi tulemusena tõusis tööpuudus aga 2009.–2010. aasta talvel 20%-ni ja palgad langesid (keskmine palk enam kui 5%).

Nagu ka mujal maailmas, on Eestis töö leidmisega rohkem raskusi noortel. Eesti puhul on probleemiks ka keeleoskus, mistõttu Kirde-Eestis ja venekeelse elanikkonna seas on tööpuudus märgatavalt kõrgem. Kuna tööotsijad on viimastel aastatel liikunud enam võimalusi pakkuvatesse linnadesse, on linnades (sh Tallinnas) tööpuudus suhteliselt kõrge, samas kui maapiirkondades on see vähenenud. Küllaltki märgatav osa väikeasulate töötajaist — ehitajad, teetöölised ja metsamehed — töötavad hoopis teistes piirkondades kui nad elavad. Kriisi ajal kasvas Eestis meeste tööpuudus naiste omast oluliselt suuremaks, kuna suurem langus oli valdkondades, kus töötas suhteliselt palju mehi (nt ehituses).

​Eesti liitumise järel Euroopa Liiduga 2004. aastal hakkas järjest enam inimesi töötama ka välismaal, eriti Soomes, kuna sealne palgatase on kõrgem, keel on sarnane ja Soome asub Eestile väga lähedal. Suurem osa Soomes töötavatest eestlastest on jäänud Eestisse elama, käies nädalavahetuseti või pisut harvem kodus, paljud teevad Soomes üksnes hooajalist või ajutist tööd. Eesti majanduse kiire kasvu ajal hakkas välismaal töötavate inimeste arv vähenema, kuid majanduskriisi järel on välismaal töötamine taas suurenenud. Seekord ka kõrge tööpuuduse tõttu Eestis. Paljud eestlased töötavad välismaal ehitajatena, bussi- ja autojuhtidena, kuid ka müüjate ning teenindajatena. Suureks probleemiks on meditsiinitöötajate ja teiste haritud spetsialistide lahkumine Eestist.

Majanduskriisi ajal kasvas madalama kvalifikatsiooniga inimeste tööpuudus rohkem kõrgema kvalifikatsiooniga inimeste omast, aga tippspetsialistide töökohti tuli endiselt juurde. Kuna majanduses ja tootmises on toimunud suured muutused, siis peaksid ka töötajad oma kvalifikatsiooni tõstma või uusi oskusi omandama. Kahjuks on kutsehariduse ja ümberõppe osas siiski päris palju puudujääke. On ka inimesi, kes ei soovi oma eriala vahetada või õppida, sageli puuduvad üldse õppimisvõimalused või on need töötu jaoks liialt kallid. Valitsus on küll mõningaid reeglistikke muutnud ja suurendanud töötute koolituse finantseerimist, kuid see ei ole piisav. Tuleb ka tunnistada, et sageli jääb võimalikel töötajatel puudu töötegemise tahtmisest ja napib oskusi — viimast oli eriti tunda majanduse kiirkasvu ajal.

Palgad ja muud tulud
Eesti keskmine kuupalk on umbes 806 eurot ja tunnipalk 4,85 eurot, mis arenenud maade võrdluses on kahtlematult ülimalt napp. Samas on palgatõus olnud Eestis väga kiire — 1992. aastal oli keskmine kuupalk Eestis vaid 35 eurot. Kuigi palk on nominaalväärtuses väga kiiresti kasvanud, tähendas varasem väga kiire inflatsioon, et reaalselt jäi palgatõus märgatavalt napimaks.

Palk on Eesti perede olulisim sissetulekuallikas (ca 68%), tähtsuselt järgmiseks sissetulekuks on pensionid (18%) ning erinevad toetused (6%). Individuaalsest tööst (eelkõige põllumajandusest) saadakse 4% tulusid. Keskmine vanaduspension on Eestis 305,1 eurot, mis on 48% keskmisest netopalgast.

Lisateave artikli kohta