Importkauba kultusest omatoodangu väärtustamiseni

Nõukogude aja lõpus, kui piirirežiim Eesti ja Soome vahel läks leebemaks ja eestlaste kontaktid sugulasrahvaga tihenesid, sai üheks lääne päritolu kauba hankimise viisiks reisida küllakutsega Soome, võttes kaasa teatud koguse Eestis odavamat viina ja muid kaupu ning müües selle Soomes maha. Kultuurilembesemad inimesed said sel moel piiri tagant näiteks osta kvaliteetsemaid ja Nõukogude Liidus mitteavaldatud muusikute heliplaate.

Nõukogude Liidus ei võimaldatud riigist vabalt välja reisida, erareisi viisa saamiseks pidi välismaal elav isik saatma nõukogude kodanikule ametliku küllakutse. Üheks välismaal tutvuste hankimise võimaluseks, mida ka ohtralt kasutati, oli kirjasõprade otsimine.

Valuuta eest kauplemine hoogustus 1980. ja 90. aastate vahetusel, kui Soome reisiti eesmärgiga seal valdavalt mitteametlikult lihttööd teha. Seejuures oli üheks populaarsemaks ametiks suvine maasikakorjamine, mille tasuks saadud markade eest tõid usinamad koju pruugitud sõiduauto. Kaasatoodud valuuta eest osteti ja müüdi kaupu ka ajalehekuulutuste vahendusel, objektiks enamasti jällegi rublade eest kättesaamatu defitsiit.

Järjest devalveeruva Nõukogude rubla asemel olid konverteeritava valuuta teenimise allikaks — esialgu suhteliselt vähestele — esimesed soomlaste või rootslaste osalusel tekkinud ühisfirmad, kus palka maksti osaliselt valuutas. Üheks esimeseks ühisfirmaks (Finest Hotel Group) oli ka Tallinna peaväljakul — Vabaduse väljakul — avatud esimene Eesti neljatärnihotell Palace. Esimesed ühisettevõtted hakkasid ka muutma ja kujundama kohalikku arusaama ärimeestest, esialgu näis see mõiste suurel määral tähendavat hotellide juures valuuta, rõivaste, alkoholi, lõbutüdrukute ja muuga hangeldavaid „ärikaid”.

Nõukogude Liidus toimunud perestroika-reformid võimaldasid Eesti põliselanikest või muulastest ärimeestel alustada 1980. aastate lõpul tegevust väikekooperatiividena. Need püüdsid leida nišše riiklike ettevõtete lünklikus teenustevalikus ja kvaliteedis. Ärikooperatiivi sümboliteks tänavapildis said tollal vahvliküpsetajate käsikärud ja maanteede ääres toimetavad šašlõkimeistrid. Suures osas veel riikliku kaubandusvõrgu kõrvale tekkis hulgaliselt eraettevõtjate väikemüügipaviljone, nn putkasid. Üheksakümnendate esimestel aastatel algas riiklike kaupluste ja teeninduskohtade kiire erastamine, mis tähistas Eesti erastamisreformi algust.

Sotsialistlikust majanduskeskkonnast kapitalistlikusse üleminekul leidsid tasuvat tegevust ettevõtlikud hulgikaupmehedki. Uskudes Eesti krooni kindlusse võrreldes varasema Nõukogude rublaga, tulid Eestisse oma äriõnne otsima ka esimesed ettevõtjad läänest. Osaliselt veel defitsiidi tingimustes hakati Eestisse sisse tooma kõikvõimalike välisriikide toodangut apteegivatist kuni mootorikütuseni, mis jaekaubanduses kiiresti ja korraliku vaheltkasuga maha müüdi. 1990. aastate keskel sai erilist hoogu second-hand-kaubandus, mille levinuimateks artikliteks olid rõivad ja kodutehnika.

Tarbijaskonna lemmikuks sai esialgu kõik läänest pärinev ja varem kättesaamatu, sealhulgas ka Kagu-Aasia päritolu kaup. Aasiast imporditi näiteks rõivaid ja elektroonilisi kelli. Isegi toiduvalikus, näiteks küpsiste puhul, pidasid eestlased esialgu paremaks Soomest ja mujalt lääneriikidest pärit tooteid. Eesti tootjate lobitöö valitsuses täiendavate tollide kehtestamiseks (mida lõpuks siiski ei kehtestatud) ja ulatuslik reklaamikampaania „Eelista eestimaist”, aga loomulikult ka kohaliku kvaliteedi tõus on ajapikku siiski eestlaste pilgud müügilettidel kodumaise kauba poole pööranud.

Lisateave artikli kohta