Sotsialistlikust defitsiidikaubandusest valuutapoodideni

Eesti kaubandus- ja teeninduskeskkonnas toimusid 1980-ndate lõpus ja 1990. aastatel radikaalsed muutused. Sarnaselt kogu muu majandusega tegi ka Eesti kaubandus ja teenindus läbi transformatsiooni turumajanduse ja arenenud riikide ärikultuuri suunas. 2003. aastal ei mõjunud eestlasele enam šokeerivalt naabermaa Soome turul tehtud fotod kuldsete banaanide all lookas lettidest või ööpimeduses kiiskavatest värvilistest neoonreklaamidest. Veel 25 aastat tagasi tundus see aga olevat ennenägematult luksuslik ja kättesaamatu vaatepilt.

Nõukogude Liidu (millega Eesti oli liidetud 1940–1991) ajal ja eriti liitimpeeriumi kokkuvarisemise eel ei olnud töö eest makstud raha ainus tingimus või eeldus, et üht või teist vajalikku tarbekaupa, veel vähem aga luksuskaupa saada. Üheks olulisemaks „luksuskaubaks” olnud isikliku sõiduauto hankimiseks pidid reakodanikud näiteks lisaks piisava rahahulga olemasolule aastaid ja isegi aastakümneid olema tolleaegsete ametiühingute poolt peetavates arvestuslikes järjekordades. Samuti korraldati riiklikes ettevõtetes töötajate vahel loose kollektiividele eraldatud autoostu limiidi piires. Nõnda jagati ka mööbli ja muude tarbekaupade ostuõigust. Võimuladvikule kehtisid muidugi teised reeglid: ametiautod, eripoed jms.

Tavakodanike seas vohas tutvuste süsteem, kus ühel ametikohal töötav inimene hankis oma tuttavale vajaliku kauba või teenuse, saades selle eest tasuks endale vajalikku. Prestiižne oli omada tuttavat kaubandusvõrgus, kust suur osa defitsiitsemat kaupa kunagi poelettidele ei jõudnudki, kuna see müüdi varem mitteametlikult maha. Poodidesse siiski jõudnud kaup tekitas lühikese aja jooksul pikad järjekorrad, kusjuures inimesed ostsid nii palju, kui majanduslikult võimalik, et osa omakorda tuttavatele jagada. Defitsiitsete kaupade hulka kuulusid 1980. aastatel näiteks suitsuvorst, viinerid, mandariinid, pidulikud kommikarbid, naiste sukkpüksid, autokummid jms. Väheseid kordi aastas lubati asutuste kaudu osta spetsiaalseid nn Brežnevi pakikesi, mis osaliselt sisaldasid defitsiitseid toiduaineid.

Üks eraldi märkimist väärivaid näiteid nõukogulikust kaubandusest on raamatuäri. Kui Eesti tänased kirjanikud ja kirjastajad võivad tolleaegsetest tiraažimahtudest ainult unistada — ametlikult heakskiidetud kohalike autorite raamatud olid odavad ja neid ka osteti palju —, siis paremat ja piiratumas mahus trükitud tõlkekirjandust tuli osta koos mõne ideoloogilise teosega, rahale lisaks vanapaberi eest (vastavate talongide alusel) ning sedagi „leti alt” (st tänu tuttavale müüjale). Koos raamatutega müüdavate kantseleikaupade osakonnas võis mõnikord näha tundidepikkusi järjekordi, kui parajasti oli müügile tulnud piiratud kogus tualettpaberit.

Kaubadefitsiit süvenes veel 1980.–90. aastate vahetusel, siis hakati paljude toiduainete ja muude kaupade müüki limiteerima inimestele jagatavate kaubatalongide abil. Pulmade ja matuste puhul sai osta veidi suurema koguse alkoholi — näiteks kasti viina. Kuna Eesti oli juba suutnud end osaliselt ülejäänud Nõukogude Liidu majandusruumist eraldada, kuid reaalselt toimivat piiri veel polnud, võttis Eesti valitsus kohalike elanike kaitseks kasutusele ostukaardid. Need olid mõeldud takistamaks Venemaalt ja mujalt tulevatel ostuturistidel kaupu Eestist välja viimast.

Välisturistidele oli Tallinnas 1980. aastate lõpuks loodud kümmekond valuutakauplust, kus müüdi kohalikele rublapalga saajatele kättesaamatut lääne päritolu kaupa Soome markade, USA dollarite jm konverteeritava valuuta eest. Välismaalaste kõrval avanes vähestel kohalikel, kes olid välismaalastega kaupa tehes valuutat hankinud, võimalus valuutakauplustes sisseoste teha. Kuid säärane teguviis kätkes endas ohtu sattuda võimuorganite tähelepanu alla — oli ju eraalgatuslik kaubitsemine Nõukogude Liidus keelatud.

Lisateave artikli kohta