Supermarketite pealetung

Alates 1990. aastate teisest poolest hoogustus Eestis lääne riikide eeskujul supermarketite ja nende kettide loomine. Säärased kaubandusketid keskendusid eelkõige toiduainete- ja esmatarbekaupade müügile. Esialgu domineerisid kohalikul kapitalil põhinevad müügiketid (näiteks Tallinna Kaubamaja tütarfirma Selver) ja Eestimaa Tarbijate Keskühistu (ETK; Maksimarketite kett). ETK on üks suuremaid toidukaupade kontserne Eestis, kelle ühistulisse tegevusvormi kuulub ka juba Nõukogude ajast pärit maakaupluste kett. Eesti ühe suurima kauplemiskoha Kristiine Kaubanduskeskuse arendas Tallinnas välja itaalia kinnisvaraärimees Ernesto Preatoni kapitalil põhinev ettevõte.

2001. aastal alustas Eestis jõulist tegevust Soome Kesko kontsern, rajades kümnetest kaubahallidest koosneva Säästumarketite keti, mille äristrateegia hulka kuulusid odavad hinnad, piiratud kaubanimistu ja tagasihoidlik teeninduskeskkond. Hiljem rajas Kesko ka ostujõulisema ostjaskonna jaoks mõeldud rikkalikuma valikuga Citymarketeid, samuti kuulub Keskole ka üks suuremaid ehituskaupluste kette K-Rauta. Rajatud on ka teisi nii välis- kui ka sisekapitalil põhinevaid kaubanduskeskusi, pealinnas on traditsiooniliselt prestiižse Tallinna Kaubamaja peakonkurendiks saanud Stockmanni kaubamaja.

Lisaks eestlaste ostujõu ja kogu majanduse kasvule on suurkaupluste ketid osaliselt arenenud ka väikepoodide ning turgude koomaletõmbumise arvelt, seda eriti linnakeskustes. Uute kaubanduskeskuste rajamine on oluliselt elavdanud ka kinnisvarafirmade tegevust. Samas pole vähemalt Tallinna suurelamurajoonides märgata massilist väikekaupluste sulgemist. Ettevõtlikud ärimehed on neid hulgaliselt rajanud elumajade keldrikorrustele ja abihoonetesse, leevendades nii Nõukogude aja lõpul puudulikult väljaehitatud infrastruktuuri elurajoonides. Sääraste väikekaupluste üheks eeliseks on lähedus, samuti müüjatest ja klientuurist tekkiv vahetu suhtluskond, mis on muidu omane just maapoodidele. Väidetavalt liigub osa salaalkoholist ja muust illegaalsest kaubast just mööda neid „nurgataguseid” müügikohti.

Ka osa lahtisi turge on liikunud kliendisõbralikuma ja mainekama kauplemisvormi suunas. Näiteks 1990. aastatel odavuse tõttu Soome turistide meelisostukohaks saanud Eesti suurimaid turge, Tallinna Kadaka turg ehitati järk-järgult kinniseks kaubanduskeskuseks ning väliturg suleti sootuks. Turgude odavus ja populaarsus tuleneb teatud määral võltskaubamärkidega rõivaste ja jalanõude ning piraathelisalvestiste, -videote ja -arvutitarkvara müügist, millega järelevalveorganid on jõudumööda võidelnud. Maksude ja kaubadokumentatsiooni osas on avaturgudel paratamatult riiklikust järelvalvest kergem kõrvale hiilida.

Üheks suurimaks probleemiks Euroopa Liiduga ühinemise eel sai Eesti võetud kohustuste täitmine toidumüügi sanitaarnormide osas. Samas oldi mõnede asjatundjate sõnul Eestis normide kehtestamisega isegi rangemad, kui seda Euroopas ja eriti Euroopa lõunariikides nõuti. Eriti said sanitaarnormid probleemiks Eesti maapiirkondadele ja puudutasid väiksemaid asulaid ning vaesemaid toitlustuskohti, näiteks koolisööklaid.

Tihenevas konkurentsis ellujäämise peamiseks eelduseks tundub olevat kaubandus- ja teenindusasutuste kuulumine suurematesse kontsernidesse, kellel on odavam sisse osta suuremat kogust kaupa ja toorainet, samuti kasutada rohkem raha investeeringuteks ning kaasaegseteks tehnilisteks lahendusteks ja oskusteabeks. Suurkauplejate pealetungi üle on kurtnud ka väiketootjad, kelle väikesehulgalist ja ebaühtlasema kvaliteediga toodangut suurkaupmehed müüa ei taha.

Lisateave artikli kohta