Väliskaubandus

Eestis oli alates 1992. aastast kehtinud sama fikseeritud vahetuskurss ja seetõttu kajastus nimetatud väliskaubanduse kasv ka konverteeritavas omavääringus (USA dollarid või Saksa margad). Ekspordi kasv ajal, mil raha kallines, tundub esmapilgul olevat paradoksaalne. Siinjuures tuleks siiski arvesse võtta majanduse algtingimusi ja arengu üldist raamistikku. Ümberorienteerumine lääne turgudele algas Eestis ajal, mil suur osa kohalikust toodangust oli arenenud riikide turgude jaoks vastuvõetamatu; Eesti ettevõtjad pidid oma tooteid märkimisväärselt muutma. Paljud ettevõtjad muutusid valmistoodangu ja pooltoodete tootjatest lääne ettevõtete alltöövõtjateks. Väga suure osa Eesti ekspordist moodustasid toormaterjalid (näiteks töötlemata puit ja vanametall).

Eesti impordi struktuur on suuresti sõltunud vajadusest osta kütuseid ja muid tooraineid (näiteks puuvilla, mis on oluline tooraine Eesti üsna suure tekstiilitööstuse jaoks). Lisaks sellele on impordis olulisel kohal olnud masinad, mehhaanilised aparaadid ja elektriseadmed. Kohe pärast rahareformi muudeti Eesti majandussubjektide ostujõud kunstlikult väga madalaks. Siseriiklik inflatsioon ja tegelike sissetulekute kasv pärast 1995. aastat suurendasid nõudlust importkaupade järele. Seda tõendas imporditud tarbekaupade väärtuse kasv, mis aitas omakorda kaasa väliskaubanduse puudujäägi suurenemisele. Alles 1999. aastal paranes väliskaubanduse tasakaal Venemaa finantskriisi jätkuva mõju ja kohaliku nõudluse vähenemise tõttu.

Eesti väliskaubandus piirkonniti
Piirkond 1995 1999
Eksport Import Eksport Import
Mld kr % Mld kr % Mld kr % Mld kr %
EU 11.4 54.0 19.2 66.0 27.1 62.9 34.9 57.7
EFTA 0.5 2.4 0.5 1.7 1.3 3.0 1.3 2.1
SRÜ 5.3 25.0 5.5 18.9 5.8 13.4 10.3 17.0
Ülejäänud Euroopa 2.9 13.7 1.6 5.5 5.8 13.4 3.4 5.6
USA
0.6 2.8 1.0 3.4 1.5 3.6 3.1 5.1
Aasia 0.3 1.4 1.3 4.5 1.4 3.1 6.3 10.4
Muud riigid
0.1 0.7 0.0 0.0 0.3 0.6 1.2 2.1
KOKKU
21.1 100.0 29.1 100.0 43.2 100.0 60.5 100.0
Allikas: Väliskaubandus 1998, Tallinn: Eesti statistikaamet, 1999, lk 34–36. Väliskaubandus 4/99, Tallinn: Eesti statistikaamet, 2000, lk 6.

Tabel 3 kirjeldab väliskaubanduse geograafilist jagunemist regiooniti. Kuni 1994. aastani domineerisid Eesti väliskaubanduses Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riigid. 1. jaanuaril 1995 ühinesid Eesti peamised kaubanduspartnerid Soome, Rootsi ja Austria Euroopa Liiduga ning 1995. aastal ja pärast seda on Euroopa Liidu osakaal olnud kõige suurem. 1999. aastal läks 62,9% Eesti ekspordist Euroopa Liitu ning 57,7% impordist pärines nimetatud piirkonnast. Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) osa moodustas vastavalt 13,4% ja 17,0%.

Eesti väliskaubanduse geograafiline jagunemine muutus radikaalselt 1992. aastal. Ümberorienteerumine lääne turule ei olnud lihtne ja enamik tootjaid polnud selleks valmis. Tänu Soome teadmistele kõnealuste turgude kohta ja soome keele sarnasusele eesti keelega oli Soomel selles protsessis oluline roll. Soome osa moodustas 1991. aastal 2,3% Eesti ekspordist ja 2,0% impordist ning 1992. aastaks olid need osad kasvanud vastavalt 21,2 ja 22,6%-ni. Järgmise paari aasta jooksul jäi Soome turuosa üsna nimetatud arvude lähedale: 1998. aastal läks Soome 18,7% ja 1999. aastal 19,4% Eesti ekspordist ning sealt pärines vastavalt 22,6% ja 22,8% impordist. Lisaks sellele täitis Soome Eesti ettevõtjate jaoks vahendaja rolli. Üks põhjus, miks Soome osakaal Eesti väliskaubanduses on nii suur, on Soomest pärinevate otseinvesteeringute suur hulk: reeglina kauplevad selliste investeeringute põhjal loodud ettevõtted Soomega.

Ekspordi kaubanduslikus koosseisus langes nii suhteliselt kui ka absoluutselt traditsiooniliste kaupade, näiteks tekstiili- ja toidukaupade osakaal — 1999. aastal moodustasid suurima osa Eesti ekspordist masinad ja seadmed 20,9%-ga. Elektriseadmete eksport moodustas 79% ja mehhaaniliste seadmete oma 21%. Mobiiltelefonid ja televisiooniseadmete osad moodustasid umbes kolmandiku elektrikaupade ekspordist ning olulisimad turud olid sealjuures Rootsi ja Soome. Mobiiltelefonide osakaal kõnealuses kaubagrupis oli umbes 25% (peamiselt allhanked Rootsi). Allhanke korras toodetud kaubad moodustasid elektrikaupade ekspordist 73%.

1999. aasta ekspordist moodustasid 14,5% puit ja puutooted. Nimetatud kaubagrupist 35% olid palgid ja 29% saematerjal. Palkide jaoks olid põhilised turud Rootsi, Soome ja Norra ning saematerjali jaoks Suurbritannia ja Saksamaa. Lisaks nimetatud materjalidele hõlmas kõnealune valdkond veel saepuru- ja kiudplaate, vineeri, ehitusdetaile ning mööblit.

Tekstiilmaterjalid ja -kaubad moodustasid 1999. aasta ekspordist 11,8%. Olulisimad kaubaartiklid (15%) olid mittekootud rõivatooted, puuvillatooted ja trikotaažtooted. Peamised turud olid Soome ja Rootsi, mis olid ühtlasi ka olulisimad allhankekliendid.

1997. aastal ja 1998. aasta esimesel poolel toimus SRÜ turule eksporditavate toidukaupade ekspordis kiire kasv. 1998. aastal moodustasid töödeldud toidukaubad 8,2% ja loomsed saadused 6,2% ekspordist. Eksporditud taimsetest saadustest 39% olid piimatooted. Peamine ekspordiartikkel oli piimapulber, mis moodustas 40% eksporditud piimatoodetest. Teatavate kaupade puhul on Eesti tootjad ja kaupmehed huvitatud majandussidemetest Venemaaga. Eesti ja Venemaa vahel ei ole enam soodustusrežiim ning seega kimbutavad Eesti eksporti kõrged tollimaksud. Venemaa finantskriis tegi lõpu Eesti toidutööstuse õitsengule ja sundis peale järjekordsed ümberkorraldused, mille eesmärgiks oli seekord traditsioonilise töötleva tööstuse osakaalu vähendamine.

Eesti ekspordis suurenes kapitali- ja oskusteabemahukate tööstusharude osakaal, kuid endiselt oli suhteliselt suur osa ka loodusvaradel ja lihttööl põhinevatel tööstusharudel, nagu puidu- ja tekstiilitööstus.

Masinad olid olulisim üksikkaubagrupp, mille osakaal koguimpordis oli 1999. aastal 27,0%. Enam kui kolmandik nimetatud toodetest oli töötlemiseks imporditud. 1999. aastal moodustasid mitteväärismetallid ja metalltooted 9,7% ja kemikaalid 9,3% impordist.

Tekstiilmaterjalide ja -kaupade kategoorias (kokku 7,8% impordist) võttis puuvill enda alla veerandi (peamisteks tarnijateks olid Usbekistan, Tadžikistan ja Türkmenistan) ning valmisriided 17% (peamine tarnija oli Soome).

Mineraalsed maavarad moodustasid 7,4% impordist (95% sellest kütused ja sellest omakorda kaks kolmandikku kergõlid ning rasked õlid ja ühe kolmandiku gaas). Peamised õlitarnijad olid Soome (reeksport) ja Venemaa ning peamine gaasitarnija oli Venemaa.

Kaubavahetus teiste Balti riikide — Läti ja Leeduga — oli üsna tagasihoidlik. 1999. aastal oli Läti osa Eesti ekspordis 8,7% ja impordis 2,2%. Lätisse ekspordib Eesti elektrienergiat, mis oli suurim üksikartikkel nii 1992. kui ka 1993. aastal. Hiljem on elektrienergia osakaal vähenenud ja peamiseks ekspordiartikliks on saanud kemikaalid. Leedu osa ekspordis oli 4,7% ja impordis 1,6%. Mineraalsed maavarad moodustasid 1994. aastal 38,7% Leedust Eestisse imporditavatest kaupadest, kuid 1999. aastaks oli sellest alles jäänud vaid murdosa. Eestist Leetu eksporditavate kaupade seas olid esikohal toiduained (16%), masinad ja mehhaanilised aparaadid (13%) ning kemikaalid (12%).

1992. aastal kirjutasid Eesti, Läti ja Leedu alla Balti vabakaubanduslepingule, mis jõustus 1994. aasta aprillis. Lisaks sellele kehtib alates 1997. aastast põllumajandustooteid käsitlev vabakaubandusleping. Vaatamata sellele on Balti riikide vahelise kaubavahetuse maht üsna väike. Üks põhjus selleks võib olla, et kõik riigid ekspordivad suhteliselt sarnaseid tooraineid ja odavaid töömahukaid tooteid ning tööstusharusisese kaubanduse eeliseid ei ole suudetud ära kasutada.

Ka Saksamaa on olnud turuks puidule, mööblile ja tekstiiltoodetele (nimetatud tooted moodustasid 1999. aastal vastavalt 22%, 21% ja 16% Eestist Saksamaale eksporditud kaupadest). Saksamaalt importis Eesti peamiselt mootorsõidukeid (27% Saksamaalt pärit impordist), masinaid ja mehhaanilisi aparaate (25%) ning kemikaale (9%). Kahe maailmasõja vahelisel ajal oli Saksamaa Eesti Vabariigi peamine kaubanduspartner.

Lisateave artikli kohta