Valuutakomitee süsteem

Valuutakomitee süsteem ei jätnud majanduspoliitika valikul just eriti palju võimalusi. Alates reformi algusaegadest liberaliseeriti nii kaupade ja teenuste kui ka raha ja kapitali liikumine. Üks argument, mis rääkis avatud majanduse kasuks, on kohaliku turu väiksus (Eestis on alla 1,4 miljoni elaniku). Majanduslangus ja kohaliku elanikkonna madal ostujõud sundisid Eesti ettevõtteid eksportima suure osa oma toodangust.

Ostujõu pariteediga võrreldes alaväärtustatud kroon aitas kaasa madalatele tootmiskuludele ja soodustas välisinvesteeringuid. Tootmise madal hind koos tehnoloogia ja oskusteabena tehtud otseste välisinvesteeringutega omakorda suurendasid eksporti, millest sai majanduskasvu allikas. Eesti krooni kursi sidumine Saksa margaga (alates 1. jaanuarist 1999 euroga) tagas raha usaldusväärsuse ja majanduskeskkonna üldise stabiilsuse.

Johtuvalt hindade korrigeerimisest eelkõige siseturukaupade ja -teenuste osas oli inflatsioon Eestis suurem kui Euroopa Liidus, mis oli riigi peamine kaubanduspartner. Kui valuutakomitee süsteemiga kaasneb inflatsioon, mis on suurem kui riigi kaubanduspartneril, kallineb tegelik vahetuskurss ja seetõttu suureneb väliskaubanduse puudujääk. See juhtus ka Eestis, kuid kaubandussektori ülejääk ja väliskapitali juurdevool tasakaalustasid väliskaubanduse puudujääki.

Lisateave artikli kohta