Eesti investeerib jätkuvalt tööstusesse

Turumajandusele ümberorienteerumisega on kaasas käinud nii tööstus- kui ka ehitusettevõtete erastamine riigi- ja ühisomandist erakapitalile. Riik hindab tööstuse erastamist Eestis võrreldes teiste postsotsialistilike maadega üldiselt kordaläinuks, kuna keerukaid kohtuprotsesse erastamise üle on olnud vähe — mõningatest pole siiski pääsetud, nagu ka erastamisjärgsete ettevõtete pankrottidest.

Kuni viimase ajani on toimunud nii tööstus- kui ehitusettevõtete liikumine väliskapitali kätte, millest enamik on omakorda rahvusvahelised kontsernid. Seda on põhjendatud vajadusega kaasata tööstusesse ja ehitusse rohkem raha, samuti saada osa lääne oskusteabest, staažikate kontsernide mainest ja sissetöötatud turustuskanalitest.

Eesti riik on pidanud oluliseks välismaiste otseinvesteeringute soodustamist ja liberaalset majanduspoliitikat. 2000. aastad algasid Eestis ettevõtete tulumaksuvabastusega investeeringutelt, seda tingimusel, et omanikud ei võta tulu dividendidena ettevõttest välja. See samm tekitas konkurentsikartuses nurinat nii Ida-Euroopa kui ka lääneriikides.

Eesti tootmisvaldkonna üheks suuremaks probleemiks on mitme viimase aasta jooksul nimetatud kvalifitseeritud tööjõu puudust ja aegunud kutseharidussüsteemi. See on vastandlik probleem sotsialismiaja lõpust peale süvenenud tööpuudusele. Valitsus on püüdmas kutseharidust kaasajastada ja rohkem ettevõtluse vajadusest lähtuvaks muuta.

Teiseks tööstust ja majandust tervikuna puudutavaks suundumuseks on olnud innovatiivsuse arendamine riigi toel. Aastaid on räägitud Eesti vajadusest oma efektiivsete tehnoloogiate ehk nn Eesti Nokia järele. Selleks tegutseb riigi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse juures Tehnoloogiaagentuur, mis konkursi teel jagab toetusi ja laene. Teiseks sooduslaene andvaks asutuseks on riik seadnud Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutuse KredEx. Näitena innovatiivse tehnoloogia rakendusest otsitakse praegu võimalust rajada bioloogiliselt laguneva plasti tehas, mis kasutaks toorainena kohalikku teravilja.

Muu hulgas sai Eesti tööstus Nõukogude Liidu ajast pärandina kaasa ka looduskeskkonda vähe- või mittearvestava tehnoloogia. Enim probleemseks peetakse Kirde-Eesti põlevkivisektorit, sealhulgas kaevandusi, elektrijaamu, põlevkiviõli tootmist, samuti muud keemiatööstust, tsemenditootmist ja ka seafarme. Suundumisel lääne turgudele ja Euroopa Liitu võttis Eesti valitsus kohustuseks nõuda ettevõtetelt keskkonnanõuete rangemat järgmist. Seda on põhjendatud vajadusega vältida Eesti ettevõtete süüdistamist kõlvatus konkurentsis keskkonnainvesteeringute arvelt. 2001. aastal vastu võetud saaste kompleksse vältimise ja kontrolli seadus kohustas ettevõtteid 2007. aastaks viima oma saastekogused minimaalsele tasemele, kasutades selleks parimat võimalikku tehnoloogiat.

Lisateave artikli kohta