Eesti investeerib jätkuvalt tööstusesse

Turumajandusele ümberorienteerumisega on kaasas käinud nii tööstus- kui ka ehitusettevõtete erastamine riigi- ja ühisomandist erakapitalile. Riik hindab tööstuse erastamist Eestis võrreldes teiste postsotsialistilike maadega üldiselt kordaläinuks, kuna keerukaid kohtuprotsesse erastamise üle on olnud vähe — mõningatest pole siiski pääsetud, nagu ka erastamisjärgsete ettevõtete pankrottidest.

Kuni viimase ajani on toimunud nii tööstus- kui ehitusettevõtete liikumine väliskapitali kätte, millest enamik on omakorda rahvusvahelised kontsernid. Seda on põhjendatud vajadusega kaasata tööstusesse ja ehitusse rohkem raha, samuti saada osa Lääne oskusteabest, staažikate kontsernide mainest ja sissetöötatud turustuskanalitest.

Eesti riik on pidanud oluliseks välismaiste otseinvesteeringute soodustamist ning liberaalset majanduspoliitikat. Viimane kümnend algas Eestis ettevõtete tulumaksuvabastusega investeeringutelt, seda tingimusel, et omanikud ei võta tulu dividendidena ettevõttest välja. See samm on konkurentsikartuses tekitanud nurinat nii Ida-Euroopa kui Lääne riikides.

Eesti tootmisvaldkonna üheks suuremaks probleemiks on mitme viimase aasta jooksul nimetatud kvalifitseeritud tööjõu puudust ja aegunud kutseharidussüsteemi. See on vastandlik probleem sotsialismiaja lõpust peale süvenenud tööpuudusele. Eesti Tööandjate Keskliit kavatseb 2003. aasta kevadeks valitsuse toetusel valmis saada uuringu: “Millist tööjõudu Eesti vajab?”. Valitsus on püüdmas kutseharidust kaasajastada ja rohkem ettevõtluse vajadusest lähtuvaks muuta.

Teiseks tööstust ja majandust tervikuna puudutavaks suundumuseks on innovatiivsuse arendamine riigi toel. Aastaid on räägitud Eesti vajadusest oma efektiivsete tehnoloogiate ehk nn. “oma Nokia” järele. Selleks tegutseb riigi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse juures tehnoloogiaagentuur, mis konkursi teel jagab toetusi ja laene. Teiseks sooduslaene andvaks asutuseks on riik seadnud Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutuse. Näitena innovatiivse tehnoloogia rakendusest otsitakse praegu võimalust rajada biologiliselt laguneva plasti tehas, mis kasutaks toorainena kohalikku teravilja.

Muuhulgas sai Eesti tööstus Nõukogude Liidu ajast pärandina kaasa ka looduskeskkonda vähe- või mittearvestava tehnoloogia. Enim probleemseks peetakse Kirde-Eesti põlevkivisektorit, sealhulgas kaevandusi, elektrijaamu, põlevkiviõli tootmist, samuti muud keemiatööstust, tsemenditootmist ja ka seafarme. Suundumisel Lääne turgudele ja Euroopa Liitu on Eesti valitsus võtnud kohustuseks nõuda ettevõtetelt keskkonnanõuete rangemat järgmist. Seda põhjendatakse vajadusega vältida Eesti ettevõtete süüdistamist kõlvatus konkurentsis keskkonnainvesteeringute arvelt. 2001. aastal vastu võetud saaste kompleksse vältimise ja kontrolli seadus kohustab ettevõtteid 2007. aastaks viima oma saastekogused minimaalsele tasemele, kasutades selleks parimat võimalikku tehnoloogiat.

Ligi 130 Eesti keemia-, ehitusmaterjalide-, energia- ja kütuse-, aga ka põllumajandusettevõtet peab paremasse tehnoloogiasse investeerima hinnanguliselt vähemalt 20 miljardit krooni, mis võrdub umbes kahe kolmandikku Eesti riigi aastaeelarvega. Integreerumisel Euroopa Liiduga lisanduvad Eesti ettevõtetele ka muude rahvusvaheliste standardite järgimise nõuded, mis pole kiiresti arenema sunnitud ettevõtlusele lihtne ülesanne.

Lisateave artikli kohta