Eesti tööstus läänes turge otsimas

Toiduainetetööstus
Toiduainetetööstuse toodang, mis moodustab 20–30% kogu tööstuse müügimahust, vähenes aastatel 1995–1999 (välja arvatud 1997). Aastal 2000 algas toodangumahtude tõus tänu sise- ja välisnõudluse suurenemisele, millele omakorda aitas kaasa toodangu kvaliteedi paranemine ja sortimendi laienemine. 2000. aasta keskel kehtima hakanud soodsamad kaubandustingimused Euroopa Liiduga (EL) suurendasid näiteks piimatoodete osas ekspordivõimalusi ning sellest tulenevalt ka müügihindu. Lihatööstuses on müügivõimalusi olenevalt lihaliigist negatiivses või positiivses suunas mõjutanud üle Euroopa levinud suu- ja sõrataud, nn hullu lehma tõbi (veiste spongioosne entsefalopaatia; BSE) ja muud haigused.

Lihatoodete ekspordi osakaal tõusis 1995. aasta 10%-lt 2002. aasta 14,5%-ni. Piimatoodete eksport vähenes 2002. aasta seisuga sellele eelnenud seitsme aasta jooksul 40%-lt 20% piirimaile kogutoodangust. Toiduainete sisemaise omatoodangu tarbimise suurendamiseks importtoodete asemel rakendati reklaamikampaaniaid, näiteks „Eelista eestimaist”.

Üks suuremaid lihttöötajatele hõivet pakkuvaid toiduainetetööstuse sektoreid on olnud kala(konservi)tööstus, mille toodangust ligi 80 protsenti on läinud ekspordiks peamiselt SRÜ-sse, suurimas mahus Ukrainasse. Ka muu Ida-Euroopa on olnud Eesti kalatoodete peamiseks sihtturuks, kuna lääneriikides on teistsugune tarbimistraditsioon. Samas nähti sellele suhteliselt edukale tööstusharule tulevikus ette probleeme, kuna SRÜ maades Eesti konservide eest pakutavad impordihinnad olid madalad ning toorainekala hind tõusis kiiresti Läänemere kalavarude väljapüügi rahvusvahelise piiramise tõttu.

Kala-, piima- ja lihatööstuste jaoks jõudis kätte aeg täita kõrgenenud sanitaar- ja kvaliteedinõudeid, nagu see oli võetud kohustuseks Euroopa Liidu ees. See nõudis olulisi investeeringuid ning nii mõnedki väiksemad vabrikud suleti.

Vaatamata visalt püsivale illegaalse alkoholi tarbimisele hakkas 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses taas tõusma alkohoolsete jookide legaalne tootmine, seda nii õlle kui ka kange alkoholi osas. Kange alkoholi osas kaotati Eesti taasiseseisvumise järel riiklik monopol; õlle ja veinijookide osas ei olnud monopoli ka Nõukogude Liidu ajal. Eestis traditsiooniliselt viinamarjaveine ja konjaki tüüpi jooke ei valmistata. Õlu on eestlastele kõige kauem tuntud alkohoolne jook; viina tootmine, tarbimine ja ka kuritarvitamine hoogustus, kui põhiliselt Saksa päritolu valitsev klass rajas paar sajandit tagasi mõisate juures viinaköögid.

Joogitoodangu eksport püsis 1995. aastast alates vahemikus 10–20%. Eesti viinatootjatel õnnestus rahvusvahelise turunduspartneri abil jõuda ka tihedale USA turule Eestis toodetud viinaga, näiteks kaubamärgiga Türi Vodka.

Kergetööstus
Üks suuremaid harusid toiduainetööstuse järel — kergetööstus, millest peamise osa annab tekstiili- ja rõivatootmine, ahenes 1990. aastate algul tooraine- ja müügikanalite ümberkorraldamise tõttu, kuid hakkas 1990. aastate keskel uuesti kosuma. Pärast vahepealset paigalseisu aastatel 1998–1999 suurenes tekstiilitootmine aastas 10–20%. Peamiselt suurenes puuvillase riide, sukkade, sokkide ja vaipade toodang. Ka rõivatootjate toodang kasvas jätkuvalt suuremate eksporttellimuste tõttu.

Eesti riidematerjali ja kodutekstiili mahud kasvasid nii mitmetel Lääne-Euroopa riikide turgudel kui ka USA-s. Ka rõivatootjad liikusid naabermaade turgudele. Suuremad rõivavalmistajad hakkasid tootmise kõrval kulude kokkuhoiuks ja müügi efektiivsuse suurendamiseks arendama ka omaenda müügikette, seda eeskätt Eestis, Lätis, Leedus ja Ukrainas. Rõivavalmistajad on Eestis suuremal määral tootnud naiste ja meeste pidulikke ja tänavakollektsioone ning töö- ja vabaajarõivaid.

Suuremad rõivavalmistajad liikusid üha enam odavatelt allhanketöödelt kallimatele teenustele ja oma kaubamärkidega toodangule. Probleemsem oli olukord selle haru väiksemates ettevõtetes, kellest suured müügiketid polnud huvitatud nende vähese ja seetõttu ka kallima kauba tõttu. See sundis väikeettevõtteid elama valdavalt allhanketöödest, mis madalamate tulude tõttu ei võimaldanud tegeleda tootearendusega ja laieneda välisturgudele. Kergetööstuses muutusid üha olulisemaks investeeringud kõrgtehnoloogiasse, mis tagasid toodangu konkurentsivõime püsimise välisturgudel. See võimaldas tõsta ka tööviljakust ja vähendada selles suhteliselt tööjõumahukas harus palgakulusid.

Puidu- ja paberitööstus
Puidu- ja paberitööstuse ning mööblitööstuse toodang kasvas alates 1995. aastast igal aastal, haru stabiilset arengut soodustas kohaliku toorme olemasolu ja pikaajalised tootmistraditsioonid. Võrreldes 1995. aastaga kahekordistus puidutööstuse osa tööstustoodangus 2000. aasta lõpuks.

1990. aastate alguses sai metsa raiumine Soome paberitööstuse tarbeks ärimehi meelitavaks kiire raha teenimise võimaluseks. Sellega on kuni tänaseni kaasnenud röövraied ja muud majanduskuriteod ning isegi organiseeritud kuritegevus. Viimastel aastatel on suurenenud puidule kohapeal lisaväärtuse loomine puidu töötlemise ja valmistoodete valmistamise kaudu, samuti on suudetud puidutööstusesse rohkem investeerida. Kolmandik Eesti puidutööstuses kasutatavast toorpuidust hangitakse Venemaalt, põhjuseks hinna ja kvaliteedi suhe. Ühtlasi säästab see Eesti metsi puidu juurdekasvu ületava raiekoormuse eest.

Suurenenud on saematerjali kõrval puitlaast- ja puitkiudplaatide, vineeri ja kokkupandavate palkmajade toodang. Viimastel aastatel on puidutoodangu kasv siiski pidurdunud nii saematerjali hinna languse, raiemahtude vähenemise kui ka Venemaalt töötlemiseks imporditava palgi kallinemise tõttu.

Võrreldes teiste tööstusharudega on investeeringud puidu-, paberi- ja mööblitööstustusesse olnud suurimad, sealjuures on väliskapital sellegi tööstusharu vallutanud. Ka ekspordi osatähtsus on siin väga kõrge — üle 70%. Tulevikus arenevad puidutööstusettevõtted tõenäoliselt kõrgema valmidusastmega ja garanteeritud kvaliteediga valmistoodangu pakkumise suunas.

Aparaadi- ja masinatööstus
Eesti masina- ja aparaaditööstus on samuti pikaaegsete traditsioonidega tööstusharu, mis täna annab rohkem kui kümnendiku Eesti tööstustoodangust. Paljudes erinevates sektorites, nagu metallitoodete, masinate ja seadmete, transpordivahendite tootmises, arvutite ja infotehnoloogiliste süsteemide koostamises, telekommunikatsiooniseadmete ning täppisinstrumentide valmistamises toimus 1990. aastate teisel poolel kiire kasv. Sealjuures sai kohalik allhanketöid tegev telekommunikatsiooniseadmete tootmine oluliseks ekspordinäitajate ja tööhõive mõjutajaks.

Samas toimus aastatel 1999–2000 arvutitootmises tagasiminek, alates 2001. aastast tabasid raskused telekommunikatsiooniseadmete tootjaid. Allhanketööde maht langes järsult ülemaailmse seisaku tõttu telekommunikatsiooni valdkonnas. Eesti telekommunikatsiooniseadmete sektori müük vähenes kuni 50%. Kui 2002. aastal taas üle 10%-lise kasvu saavutanud arvutitootmine toimus peaaegu täies ulatuses koduturu jaoks, siis peamiselt mobiiltelefonide osi valmistava telekommunikatsioonisektori toodangust läks üle 90% ekspordiks. Masinaehituses lubasid toodangu kasvu jätkumist Skandinaavia riikide tootjate kavatsused laiendada oma tootmist Eestis, sideseadmete toodangu kasv on sõltuv globaalsest sektori arengust.

Keemiatööstus
Eesti keemiatööstus suutis kiiresti ümber orienteeruda lääne turule, kokku eksporditi juba 1994. aastal üle 60% toodangust. Aastatel 1998–1999 keemiatoodang vähenes, mis oli osaliselt tinginud ettevõtete ümberstruktureerimisest, kuid samuti maailmaturul valitsenud ostuhindade madalseisust (mis mõjus näiteks põlevkivi kütteõli toodangule). Põhikemikaalide, sünteetiliste pesemisvahendite, lakkide ja värvide toodang vähenes ka 2000. aastal, samal ajal mõjutas keemiatööstust positiivselt väetisesegude toodangu suurenemine (fosforväetiste tootmine oli Eesti iseseisvudes lõpetatud). Kummi- ja plastitoodang kasvas aastatel 1995–1998 stabiilselt ning pärast lühiajalist tagasilangust suurenes tootmine 2000. aastal taas plastist ehitusdetailide ning kontori- ja majapidamistarvete toodangu kasvu tõttu.

Keemiatööstusest on suur osa koondunud Kirde-Eestisse sealse põlevkivimaardla tõttu. Keemiatööstus on põlevkivitoodangust kasutanud siiski väiksemat osa — suurem osa on läinud Eesti elektri tootmiseks. Põlevkivi kui toorainet vajavate tehaste juurde ehitati Nõukogude ajal ka muid üksusi, näiteks karbamiidväetise- ja ammoniaagitehas, mis kasutas toorainena Siberi maagaasi. Erinevate valdkondade keemiatehaseid on Kirde-Eestis erastatud lisaks kohalikule kapitalile ka Vene ja USA suurkontsernidele. Piirkonnas on suurtehased ja põlevkivikaevandused olnud peamisteks tööandjateks, seda ka Nõukogude ajal Eestisse Nõukogude Liidust toodud mittepõlisrahvusest elanikele.

Lisateave artikli kohta