Ehitus elavneb

Ehitusmaterjalide tootmine, millest samuti suur osa toimub Virumaal, vähenes 1990. aastate algul kiiresti, põhjuseks aastail 1989–1994 aset leidnud ehitusmahtude rohkem kui neljakordne vähenemine. Kodumaise ehitustegevuse sesoonsus, idaturu äralangemine ja osaliselt aegunud tehnoloogia põhjustas monteeritavate raudbetoonkonstruktsioonide, seinamaterjalide, pehmete katusematerjalide ning ehitustelliste müügi järsku vähenemist. Renoveerimis- ja remonditööde osatähtsuse suurenemise tõttu kasvas viimistlus-, isolatsiooni-, põranda- ning katusekattematerjalide nõudlus. Olulisemateks toodeteks on selles tööstusharus kujunenud tsement, põletatud savist katusekivid ja tellised ning kergplokid.

Kuigi ehitusmaterjalitööstus on väliskapitali toel osaliselt kaasajastunud, on ka selles majandusharus toimunud kõikumisi. 2002. aastal kasvas ehitusmaterjalide toodang tulenevalt ehitusturu uuest elavnemisest taas hoogsalt, samuti pidurdus toodangu hinnakasv. Ekspordi osatähtsus ehitusmaterjalide tootmises ulatus kolmandikuni. Näiteks eksporditi Kundas toodetavat tsementi ning Aseri savist katusekive ja telliseid.

Pärast ehitusmahu mitmekordset langust Eesti taasiseseisvumise esimestel aastatel suurenes ehitusmaht 1990. aastate keskpaigast alates mõningate kõikumistega keskmiselt 14% aastas. 2001. aasta tagasihoidliku paariprotsendilise kasvu järel näitas 2002. aasta esimene pool ehitusturu uut hüppelist tõusu vähemalt veerandi võrra.

Eesti ehitusfirmade 2001. aastal 16,7 miljardi kroonini ulatunud kogukäibest moodustasid ehitustööd välisriikides peaaegu kümnendiku, jäädes varasematel aastatel 5% piiridesse. Ehitusettevõtjad laiendasid oma tegevust peale Venemaa ka Lätisse ja Leetu.

Kui mitteeluhoonete ehitamine Eestis aasta-aastalt kasvas, siis eluruumide ehitamine järjest vähenes. 1990. aastate algusest riik enam elamuehitusse ei investeerinud ja ka kohalike omavalitsuste võimalused olid väikesed.

Nõukogude Liidu ajal olid nii tööstus- kui ka elamuehituse mahud Eesti hilisematest ehitusmahtudest tunduvalt suuremad, kuna tööstust rajati ekspansiivselt ning laienevasse tööstusesse toodi massiliselt Nõukogude Liidu muudest regioonidest võõrtöölisi. Nõukogude Liidu turule tootev põllumajandussektor ehitas maal asuvatesse kolhoosikeskustesse (kollektiviseeritud majandid) maal linnalaadsed korrusmajad, mis hiljem on põllumajanduse koomaletõmbumisega osaliselt maha jäetud ja lagunevad. Koos elamutega lagunevad maapiirkondades näiteks suurkarjafarmid, traktoripargid jms. Tühjalt seisvana laguneb ka palju endisi tööstushooneid linnapiirkondades.

2001. aastal ehitati uusi eluruume 1992. aastaga võrreldes üle viie korra vähem. Samas suurenes eluruumide ehitamisel pidevalt väiksemate ridaelamute ja individuaalelamute osatähtsus. Jätkuvalt ehitati linnades rohkem kui maal: enam kui kolmveerand 2001. aastal kasutusse lubatud eluruumidest asus linnas. Neist omakorda rohkem kui pooled — nagu ka mitteeluruumide puhul — asusid Tallinnas. Tänu riigi jõudsale majanduskasvule, elanike sissetulekute suurenemisele ja laenuintresside alanemisele elavnes ühepereelamute ehitamine — Tallinnas rajasid kinnisvaraarendajad täiesti uusi eramute linnakuid.

Alates 1990. aastate teisest poolest on suuremate linnade välimus täienenud uute moodsate kõrghoonete näol, mis on ehitatud hotellideks, pangahooneteks ja büroodeks. Samuti on viimastel aastatel hoogustunud linnade teedeehitus, hoogsalt rajatakse uusi kaubanduskeskusi. Linnadest välja jäävate uusehitiste hulgas on tehaseid, samuti renoveeritakse Euroopa Liidu standarditele vastavateks seniseid toiduainetööstusi. Euroopa Liidu abiraha ja rahvusvaheliste laenude abil on hoogustunud ka riigi põhimaanteede renoveerimine ja laiendamine ning keskkonnakaitseliste objektide rajamine.

Lisateave artikli kohta