Kiired struktuurimuutused tööstuses

Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal ja krooni kehtestamist rahvusvaluutana 1992. aastal toimusid Eesti tööstuse struktuuris ulatuslikud muutused. Uued majanduspoliitilised olud sundisid enesesäilitamiseks nii varasemaid kui ka vastloodud ettevõtteid Nõukogude Liidu siseturu areaalilt ja Nõukogude plaanimajanduselt turumajandusreeglitele ümber orienteeruma ning arvestama Eesti sisenõudluse ja ekspordivõimega Läände. Tiheda konkurentsiga Lääne riikide turgudele suunas Eesti tootjad omakorda veel 1998. aasta Venemaa majanduskriis. Vene valitsus laiendas toona suure võlakoorma all oleva majanduse päästmiseks rubla kursi kõikumispiire USA dollari suhtes ja inflatsiooni eelduste olemasolu tõttu langes rubla väärtus kiiresti kolmandiku võrra.

Kui 1989. aastal toimus ligi 97% Eesti kaubavahetusest Nõukogude Liidu liiduvabariikidega, siis juba 1993. aastal oli Nõukogude Liidu järgse Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) osa Eesti ekspordis 30% ja impordis 22%, millest kummastki omakorda kaks kolmandikku moodustas Venemaa. Eesti tööstuste ekspordihuvi selle piirkonna vastu on jätkuvalt üleval hoidnud sealne väga suur turg, samas oodati aastaid Venemaa kõrge tollimaksubarjääri ehk nn topelttollide kaotamist.

Topelttollid kehtestas Venemaa Eesti kaupadele 1990. aastate keskel, seda võimaldas kahe riigi vahelise majandus-kaubanduskoostööleppe puudumine. Lepingut Venemaa ei soovinud, kuna väljendas otseselt rahulolematust Eesti valitsuse otsusega anda Eestisse jäänud venelastele kodakondsus üksnes eesti keele tundmise korral; Venemaad häiris ka Eesti soov liituda Lääne riikide sõjalise organisatsiooniga NATO ja Eestis tegutseva õigeusu kiriku varade mittekuulumine Moskva õigeusu kirikule. Topelttollide kehtimahakkamine oli valus löök mitmetele tööstusharudele Eestis, eelkõige toiduainetetööstusele, mis oli harjunud eksportima oma toodangut peamiselt Venemaale. Lisaks kaubanduskokkuleppele on Venemaa viivitanud ka Eestiga piirilepingu sõlmimist.

Pärast Eesti taasiseseisvumist on tööstustoodang märkimisväärselt vähenenud. Eesti kui endise Nõukogude Liidu osa tööstuse struktuur ja eriti maht lähtus kogu Nõukogude Liidu siseturu vajadusest ja logistilistest otsustest. Samuti oli Eesti põllumajanduse tootmismaht kujunenud suureks tänu Nõukogude Liidu väga suurele turule, mis ei olnud Venemaa, Ukraina jt liiduvabariikide suurte linnade ja sealse suhteliselt madala tootmiskultuuri tõttu küllastunud.

Eesti sisemajanduse kogutoodangust (SKP) andis tööstustoodang 1991. aastal 34,3%, 1993. aastal 23,8% ja 1994. aastal 18,7%.

Taasiseseisvunud Eesti tööstuse ümberstruktureerimisel suleti palju tehniliselt vananenud ja tooraine või turuta jäänud ettevõtteid. Sellega kaasnesid pankrotid ja tööpuuduse suurenemine. Paljude tootmisettevõtete ümberkujundamise ehk saneerimise käigus jagati neid suurkoondistest väiksemateks rohkem ühele valdkonnale keskendunud ettevõteteks, vähendati liigset töötajaskonda ja hakati oma nn abitsehhide või abikäitiste asemel tugiteenuseid turukonkurentsi korras teistelt ettevõtetelt sisse ostma.

Nõukogude tööstuskompleksid olid hiiglaslikud, ühendades endas lisaks väga erinevatele tootegruppidele ka rohkelt ainult oma ettevõtte vajaduseks eksisteerivaid abikäitisi, nagu ehitusbrigaadid, energia-, transpordi- jm osakonnad. Suurkombinaadid haldasid isegi oma töötajaskonna korterelamukvartaleid, kultuurimaju, suvilaid ja lasteaedu, tegelesid töötajate toitlustamise ning puhkamise korraldamisega.

1990. aastate algul ja keskpaiku arenes tööstus kiirema käibetsükli ja väiksemat rahahulka nõudvates harudes, nagu rõiva- (õmblus-) ning mööblitööstus, sest välisinvesteeringuid ei olnud piisavalt Eestisse jõudnud ja kohalikel ettevõtjatel ei olnud raha: Nõukogude Liit oli eraomandi riigistanud, selle hilisem tagastamisvõimalus oli suhteliselt keeruline ja omandireform võttis aega. Kapitalimahukamatest tööstusharudest, nagu masina-, ehitusmaterjalide- ja keemiatööstus, suutsid arengut kindlustada tugeva välisinvestoriga ettevõtted, kellel oli tagatud ka parem ligipääs eksportturgudele. Kui töötleva tööstuse toodang moodustas ekspordist 1995. aastal 43,5%, siis järk-järgult ekspordi osakaal kasvas, ulatudes 2002. aastal 57,5 %ni.

Lisateave artikli kohta