Nõukogude partisaniliikumine Eestis 1941-1944

​Massilist partisaniliikumist Nõukogude Liidu – Saksamaa sõja ajal Eestis ei tekkinud. 1941–1944 tegutsenud partisaniüksused võib jagada kolme rühma.

Esiteks üksused, mis formeerusid spontaanselt, vahetult pärast Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt (1941) või selle ajal. Tegemist oli võrdlemisi kirju seltskonnaga, kelle hulgas oli endisi hävituspataljonlasi ja muid Nõukogude asutuste tegelasi, kes olid jäänud mingil põhjusel Eestisse ja ennast nüüd olude sunnil varjasid. Teiseks salgad, mis moodustati EK(b)P KK ja maakondade parteiorganisatsioonide poolt  Nõukogude Liidu – Saksamaa sõja esimestel nädalatel spetsiaalselt partisanisõja pidamiseks okupeeritud territooriumil. Nende loomine jäi paljuski paberile ja mõne üksiku formeeritud rühma purustas kiiresti Omakaitse. Kolmandaks Eesti Partisaniliikumise Staabi poolt, mille juhiks oli vormiliselt EKP KK sekretär Nikolai Karotamm, Nõukogude tagalas formeeritud ja 1942–1944 üle rindejoone saadetud partisaniüksused, mis olid oma partisanivõitluse oskused omandanud spetsiaalsetes koolides.

Kokku saadeti Saksamaa – NSV Liidu sõja ajal Eestisse u 1400 partisani. Nad tegutsesid väikestes rühmades (suurusega 3–4 liiget, see võimaldas haarangu korral ajutiselt laiali minna), mille ülesanded olid  koondada fašismivastaseid jõude, sooritada diversiooniakte ja teha luuret.

Sakslaste tagalat julgestanud Omakaitse ega teised julgestusüksused ei lasknud partisanidel tegutseda. Eestis puudusid ka suured metsamassiivid ja olemasolevad metsad olid korralikult hooldatud, sihtidega risti-põiki läbi lõigatud. Korralikud ühendusteed võimaldasid paremini korraldada haaranguid. Seetõttu oli ka võimatu koondada suuremaid üksusi, mis olnuksid võimelised sakslastele avalikus lahingus vastu hakkama. Samuti polnud kohalikud elanikud sugugi sõbralikult meelestatud. NSV Liidu teiste piirkondade partisanide peamiseks võitlusvormiks olid kallaletungid vaenlase garnisonidele jm sõjalistele objektidele, ent Eestis tegutsenud partisanidele käis see üle jõu ja peamiselt tegeleti enda varjamisega.

Võimaluse korral prooviti küll hävitada sakslaste sideühendusi, ja kui oli olemas side partisaniliikumise staabiga, edastati ka luureandmeid ja ettekandeid rahva meeleolu kohta. Tulemused olid väga tagasihoidlikud ja partisaniliikumisel oli rohkem propagandistlik tähtsus, näitamaks maailmale, et eestlased kui nõukogude rahvus osutas sakslastele organiseeritud vastupanu. Ametlike andmete järgi langes vangi, andis ennast vangi või hukkus haarangutel 750 partisani, seega üle poole.

Lisateave artikli kohta