Päästekomitee

​Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918. a korraldanud erakorraline komitee

18. veebruaril 1918 algas Esimese maailmasõja idarindel sakslaste pealetung, Nõukogude Vene väed asusid taganema, sh Eestist. 19. veebruaril otsustas Eestimaa kubermangu Maanõukogu vanematekogu (alaline juhtorgan, mis tegutses Maanõukogu istungjärkude vaheajal) moodustada kolmeliikmelise Eestimaa Päästmise Komitee (Päästekomitee). Tema kätte koondus kogu võimutäius ja selle peamiseks ülesandeks sai iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamine. Päästekomitee liikmeteks valiti Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Enamliku diktatuuri ja rahvuslasi tabanud repressioonilaine tõttu oli komitee esialgu sunnitud tegutsema põranda all.

21. veebruaril püüdis Päästekomitee tagajärjetult pääseda Haapsalusse, et seal paiknenud rahvuslikult meelestatud 1. Eesti polgu kaitse all lugeda avalikult ette iseseisvusmanifest. Järgmisel päeval luhtus samasisuline katse Tartusse sõitmiseks. Päästekomiteel ei õnnestunud minna ka Pärnusse, kuid 23. veebruaril  loetigi just seal esimest korda avalikult ette isesesivusmanifest. 24. veebruaril, kui enamlased olid Saksa vägede pealetungi eest Tallinnast põgenemas, asus Päästekomitee avalikult tegutsema, võttes päeva jooksul võimu enda kätte. Samal õhtul kinnitas Päästekomitee ametisse Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse ja andis oma volitused sellele üle.

Lisateave artikli kohta