Põllumajanduse kollektiviseerimine

Pärast Eesti Vabariigi hõivamist 1940. a püüdis Nõukogude režiim võita pooldajaid maaelanike vaesema kihi seas ja tegi maareformi. Üle 30 ha (hiljem üle 20 ha) ulatuv osa talude põllumaast jagati välja nn uusmaasaajatele. See jätkus Saksa okupatsiooni (1941–1944) põhjustatud katkestuse järel. Esialgu kinnitati, et üksiktalupidamiste süsteem jääb kestma, ning talupidajatele jagati spetsiaalsed maa põlise kasutamise aktid. Sellegipoolest jäi enamik talumehi uue režiimi vastu vaenulikuks, sest hankenormid ja põllumajandusmaksud olid suured, sellal kui toodangu eest maksti nii madalat hinda, mis ei katnud isegi tootmiskulusid. Mõni kinnitatud hind oli koguni alla 5% 1930. aastate lõpul kehtinud hindadest. Nõukogude võimult maad saanud talumehi ekspluateeriti rängalt ning nende tegelik sissetulek langes järsult. Riik aga ei olnud ikka veel rahul talumeestelt sunniviisiliselt võetava toodanguga. 1947. a hakati valmistuma kollektiviseerimiseks – põllumajandusmakse suurendati üle kolme korra, asuti taga kiusama nn kulakuid (jõukamaid talumehi) ning avati näidiskolhoose. Järgmisel kahel aastal esitasid kulakute nimekirjadesse arvatud rohkesti taotlusi, et neid sealt kustutataks. Need pered, kel see ei õnnestunud, küüditati 1949. a märtsis koos nn kodanlike natsionalistide ja nn sakslaste käsilastega. Ägedast survest hoolimata ei astunud suurem osa maarahvast vabatahtlikult kolhoosidesse. Teoreetiliselt pidid kolhoosid olema majanduslikult mõjusamad, aga tegelikkuses Eesti põllumajanduse kogutoodang, tootlikkus ja mehhaniseeritus hoopis vähenes, eriti alates 1951. aastast. 1950. aastatel suri suur hulk koduloomi hilistalvel ja varakevadel sööda puudumisel nälga. Põllumajanduse kogutoodang moodustas alla poole sõjaeelsest kogusest ja paljudele maaperedele olid kollektiviseerimisele järgnenud aastad nende elu kõige vaesem aeg.

Oma aiamaal kasvatatav toidulisa oli ülimalt oluline nii maa- kui ka linnarahvale. Nõukogude statistika kohaselt oli erapõllundusest saadav toodang näiteks 1955. a suurem kui see, mis tuli riiklikust või kollektiivsest sektorist. Riiklik ja erapõllumajandus eksisteerisid koos ja vajasid teineteist. Ilma eratoodanguta oleks rahvas nälga jäänud, ja riiklik osa tõi sisse enamiku põllumajanduse tuludest. Erapõllunduse pidamiseks olid inimesed sunnitud regulaarselt kolhoosidest ja sovhoosidest varastama, näiteks loomasööta ja muud.

1960. aastatest alates üha suurenev riiklik toetus parandas põllumajanduse olukorda märgatavalt. Mõni näidiskolhoos suutis maksta isegi suuremat palka kui tööstuses. Kolhoosikeskuste valmisehitamine muutis oluliselt hoonestuspilti maal. Paraku sai see kolhooside „õitseaeg” teoks ainult riigi pideva toetuse, mitte tõhusa tootmise tõttu. Põllumajandus jäi Eestis vähese tootlikkusega alaks, nii nagu ka kogu Nõukogude Liidus.

Lisateave artikli kohta