Peeter Suure merekindlus

​Suur kindlusehitiste kompleks, mis hõlmas nii Eestit kui ka Soomet, ehitati Esimese maailmasõja eel ja ajal osana Vene impeeriumi pealinna Peterburi mere poolt kaitsmise süsteemist
 
Peterburi kaitset asuti korraldama ümber pärast suurte kaotustega lõppenud Jaapani–Vene sõda (1904.–1905. a). Esimene plaan valmis 1907. Peamine kaitse olid miiniväljad, aga ka neid kaitsvad rannapatareid ja laevastik. Peapositsioon, Tallinna–Naissaare–Porkkala liin, on tuntud kui imperaator Peeter Suure merekindlus, mis oli kaitse olulisim ja tugevaim osa.

Ehitamist alustati 1911. Ehitati uusi laeva- ja õhutõrjepatareisid, varjendeid, kaitsekraave, kindlusraudteid ja -maanteid, sildu, sadamaid, laevatehaseid, väeosalinnakuid jpm.

Kindlus jäi lõpetamata, selle ehitisi rikkusid ja õhkisid taganevad Vene väed 1918. a. Kindlus oli siiski arvestatav jõud ning Saksa väed tegid enne Eesti hõivamist (1918) ainult ühe tõsise katse sellesse sisse tungida.

Eesti Vabariigi ajal ehitati osa kindluse põhjal välja oma ranna- ja merekaitse. Eesti kaitsekulutuste piiratuse ja heitliku kaitsekava tõttu ei ehitatud välja täielikku mere- ega rannakaitset, ainult Aegnal laiendati ja täiendati oluliselt vanu ehitisi ning ehitati suurel määral uusi.

Edasiste okupatsioonide ajal kasutati kindluse ehitisi algsel otstarbel vähe, sest vahepeal oli sõjapidamine oluliselt muutunud. Pärast seda, kui suurriigid hülgasid 1950. aastate keskpaigas suurtükiväel põhineva mere- ja rannakaitse, kasutati kindlustisi ainult ladudena.

Eesti Vabariigi uuel iseseisvusajal on peaaegu kõik kindluse ehitised sõjalisest kasutusest vabad ja ootavad uue tsiviilelu algust.


VÄLISVIITED:

Lisateave artikli kohta