Perekonnanimede eestistamise kampaania 1930. aastatel

​Eesti talurahvas sai püsivad perekonnanimed 19. sajandi alguses pärast pärisorjuse kaotamist. Enne seda koosnes isiku täisnimi tavapäraselt talunimest, isanimest ja isiku eesnimest (nt Pakri Hansu Jüri). Kuna perekonnanimede andmine oli baltisaksa mõisnike kontrolli all, pandi hulgaliselt nende maitsele vastavaid, sageli saksapäraseid nimesid.

Võõrapäraste perekonnanimede eestistamisega alustati Eesti Vabariigis 1921. a, kuid tulemused jäid esialgu tagasihoidlikuks. Olukord muutus pärast Konstantin Pätsi autoritaarse režimi kehtestamist 1934. a, kui nimede eestistamisele anti poliitiline mõõde. Nimede eestistamisest sai rahvusühtsuse ja -puhtuse demonstreerimise peamine nurgakivi ning selle propagandat hakati finantseerima riiklikult.

Septembris 1934 loodi valitsuse algatusel nimede eestistamise kesktoimkond (1935. a lõpust nimede eestistamise liit), mis seadis mh eesmärgiks, et Eesti riiki ja rahvast esindagu välismaal ainult eestipärase perekonnanimega isikud; Riigikokku ja kodanikuühenduste juhatustesse valitagu ainult rahvuslike perekonnanimedega liikmed; eesti nimega olgu kõik ohvitserid ja üliõpilased, laulupidudel esinevate kooride liikmed jne.

Tulemuste saavutamiseks käivitati Riikliku Propagandatalituse juhtimisel lööklause all „Igale eestlasele eesti nimi!” ulatuslik kampaania, millest võtsid osa riigi-, omavalitsus- ja haridustegelased, Kaitseliit ja Isamaaliit, noorte- ja naisorganisatsioonid jne. Aktiivne propaganda toimus ajakirjanduses ja raadios, trükiti postkaarte ja lendlehti üleskutsega vabaneda saksa nime saja-aastasest okupatsioonist. Tallinna peapostkontoris tembeldati kirju lööklausega „Igale eestlasele eesti nimi!”, üleskutset näidati ka enne kinoseansse jne.

Nimevahetuse hõlbustamiseks töötasid keeleteadlased välja juhised ning avaldati ka uute nimede näidisnimekirju. Nimemuutmiseks soovitati mitut võtet: küllalt sage oli võõrnimede otsetõlge eesti keelde, nagu Rosenberg – Roosimäe, Grünfeldt – Haljaspõld jne. Levinuks sai võte, kus muudeti ainult nime võõrapärane lõpposa: Reiman – Reimaa, Tõnisson – Tõnissoo. Väga suur osa uutest nimedest tuletati liidetega, nt Urbla, Ojaste, Kivistik jne. Populaarne oli ka nimede moodustamine liitsõnadest, nagu Pärnakivi, Laanepõld jne. Kuigi keeleteadlased soovitasid, et uued nimed peaksid olema tõsised ja vabad tundeelementidest, olid uued nimed tegelikkuses vanadest märksa kaunikõlalisemad ja poeetilisemad, nagu Tõeleid, Õnnela jne.

Massiivne propaganda andis loomulikult ka tulemusi, lisaks muudeti nimevahetus riigivanema dekreediga suhteliselt lihtsaks ja maksuvabaks. Kampaania sai nii üldiseks, et selle korraldajad häbimärgistasid võõrapärasest perekonnanimest mitteloobunuid kui ajast mahajäänud ja rahvuslikult loide inimesi, kellele ennustati riigiametis töötamisel nimest tekkida võivaid komplikatsioone.

Kuna perekonnanimede eestistamise kampaania toimus majandusliku heaolu kasvu ajal ning üsna populaarne Pätsi valitsus rõhus oskuslikult eestlaste rahvustundele ja võõrvalitsejate pärandi kõrvaleheitmisele, osutus ettevõtmine väga edukaks. Juba 1935. a muutis oma perekonnanime eestipäraseks üle 30 000 isiku ning 1940. aastaks jõudis see arv u 200 000ni. 1940. aastaks kandis võõrapärast perekonnanime veel ligikaudu 100 000 inimest, mis tähendab, et 2/3 selliste nimede kandjatest olid eestistamiskampaaniaga kaasa läinud.

Lisateave artikli kohta