Riigivanem

​Eesti Vabariigi poliitilises süsteemis 1920–1937 valitsusjuht, kes täitis ka riigipea esindusfunktsioone

Eesti Asutavas Kogus (1919–1920) domineerinud vasakpoolsed poliitikud olid vastu võimu koondamisele ühe isiku kätte. Seetõttu jäeti 1920. a põhiseaduses presidendi ametikoht loomata ning riigipea ülesanded jagati parlamendi, valitsuse ja valitsusjuhi (riigivanem) vahel. Riigivanem täitis peale peaministri kohustuste riigipea esindusfunktsioone – esindas Eestit riigivisiitidel ning võttis vastu ja allkirjastas saadikute volikirju –, kuid tal puudus võimalus olla tasakaalustav jõud valitsuse ja parlamendi vahel. Tegemist oli maailma praktikas ainulaadse lahendusega.

Alles 1933. a põhiseadus tegi riigivanemast riigipea: rahva valitav riigivanem seadis ametisse valitsuse, juhtis sise- ja välispoliitikat, sõlmis välislepinguid, võis parlamendi enne tähtaega laiali saata jne. 12. märtsi 1934. a riigipöörde teinud riigivanem Konstantin Päts kasutas neid õigusi täiel määral. Riigivanema amet kaotati 1937. Aastail 1921–1937 täitis riigivanema ülesandeid kokku kümme meest, neist kolm korduvalt.

Lisateave artikli kohta