Riigivolikogu valimised ja Nõukogude korra kehtestamine Eestis 1940. a.

Pärast seda, kui NSV Liit oli Eesti 1940. a juunis okupeerinud, alustati okupatsiooni vormistamist eesmärgiga jätta maailma avalikkusele mulje Eestis toimunud protsesside õiguspärasusest. Ümberkorralduste  ettevalmistamist suunas Tallinnasse saabunud NSV Liidu emissar Andrei Ždanov, kes oli end kurssi viinud Eesti seadustega ja osales ise ka õigusaktide jt dokumentide ettevalmistamisel. Seda tehes püüti võimalikult palju arvestada kehtivaid seadusi, ehkki see polnud täiel määral võimalik. Laiali saadeti Eesti Vabariigi kahekojaline parlament ja kutsuti kokku ainult selle alamkoda (Riigivolikogu). Lavastatud parlamendivalimised toimusid 14.–15. juulil.  Kommunistid lõid valimisbloki Eesti Töötava Rahva Liit, mis seadis oma kandidaadid üles kõikides valimisringkondades ja kuhu püüti koondada uutele võimudele eeldatavalt lojaalsed inimesed. Kasutades uute võimude lubadust, et tegu on vabade valimistega, seadsid rahvuslikud ringkonnad üles 87 vastukandidaati 80 parlamendikohale. See okupatsioonivõimu plaanidega ei sobinud ja ühe erandiga tühistati kõik rahvusliku opositsiooni kandidatuurid. Selleks kasutati mitmesuguseid ebaseaduslikke võtteid. Osa inimesi veendi (sageli ähvardustega) oma kandidatuuri taandama, ülejäänute kandidatuur tühistati vormistusvigade ettekäändel või süüdistades neid demagoogias. Valimistega kaasnes võimude massiivne propaganda, valijaskonna hirmutamine ajakirjanduse kaudu ning valimistulemuste võltsimine. Kokkuvõttes saavutas okupatsioonivõim soovitud tulemuse, sest kokkutulnud parlament osutus uuele võimule kuulekaks käsutäitjaks.

Esimesel koosolekul 21. juulil 1940. a võttis nukuparlament ühel häälel vastu deklaratsioonid Eesti kuulutamisest nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks (ENSV) ja selle NSV Liidu liikmeks astumise kohta. Pärast NSV Liiduga ühinemise vormistamist Moskvas, NSVLi Ülemnõukogu istungjärgul 6. augustil 1940, kogunes nukuparlament uuesti ning võttis 25. augustil formaalselt vastu uue konstitutsiooni, mis oli kolm päeva varem kinnitatud Moskvas ÜK(b)P KK Poliitbüroos. Sellele tuginedes nimetas ENSV Rigivolikogu end ENSV Ülemnõukoguks. Ehkki ka konstitutsioonis oli deklareeritud nõukogude võimu, rohkem ühtegi nõukogu ei moodustatud ning selle asemel käivitati valitsemissüsteemi sovetiseerimine. Eesmärk oli üleminek NSV Liidus kehtivale süsteemile, kus peamised poliitilised otsused pärinesid parteivõimudelt ning nõukogude võim oli ainult deklaratiivne ja vastuolus tegelikkusega.

Lisateave artikli kohta