Ajalooline tagasivaade

Õiguskantsleri institutsioon loodi Eesti Vabariigis 1938. aastal jõustunud põhiseadusega ja eeskujuks võeti Skandinaavia riikide kogemusi. Õiguskantsleri määramine tulenes vajadusest tagada riigivõimu seaduslikkus ja anda õigusabi tollasele Vabariigi Presidendile. Õiguskantsler oli ministri õigustega kõrgem ametnik Vabariigi Presidendi juures, aruandekohustuslik Vabariigi Presidendile. Tollane õiguskantsler esitas oma tegevuse ülevaated Riigivolikogule ja Riiginõukogule (parlamendi kahele kojale) teadmiseks. Põhiseadusest lähtuvalt andis riigihoidja 7. aprillil 1938 dekreedina välja õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse.

1938. aastal sai Eesti esimeseks õiguskantsleriks Riigikohtu administratiivosakonna esimees ja Riigikohtu abiesimees Anton Palvadre. Õiguskantsleri ametiruumid paiknesid Kadriorus presidendi kantselei ruumides. Ametkond oli väikesearvuline: õiguskantsler, kaks nõunikku (üks neist asetäitja), kantselei sekretär ja masinakirjutaja. Lisaks oli võimalik kasutada ka praktikante ja presidendi kantselei abitööjõudu. Õiguskantsleri tegevus kujunes lühiajaliseks. Esimene õiguskantsleri ülevaade parlamendile ühe aasta ja nelja kuu töötulemuste põhjal jäi tol perioodil ainsaks. Selles ülevaates esitati ettepanekud õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse puudujääkide kõrvaldamiseks, kuid need jäid paraku täitmata. Õiguskantsleri ametkond likvideeriti pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt, 25. juulil 1940.

Kui Teise maailmasõja ajal Saksa väed Eestist taganesid, tehti katse Eesti iseseisvust taastada. Okupatsioonieelne peaminister Jüri Uluots moodustas 18. septembril 1944 Eesti Vabariigi valitsuse, mille koosseisus oli ka õiguskantsleriks nimetatud Richard Övel. Õiguskantsler arreteeriti 1945. aasta algul Nõukogude julgeolekuorganite poolt. Ta viibis kümme aastat vangilaagris ja suri 1958. aastal Eestis. Eesti iseseisvuse taastamine ebaõnnestus, ent näitas rahva püüdu omariiklusele.

Eesti pagulasvalitsuse juures oli aastatel 1949–81 õiguskantsleriks Artur Mägi, kes hoidis institutsiooni järjepidevust. Artur Mägi oli ühtlasi Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse üks koostaja.

Eesti õiguskantsleri institutsioon taastati järjepidevuse alusel 1992. aasta põhiseadusega. Õiguskantsleri institutsiooni taasloomine (1938. aasta põhiseaduse eeskujul) näitas selle struktuuri olulisust Eesti riigiehituses ja õiguskultuuris.

Presidendi ettepanekul Riigikogu poolt seitsmeks aastaks ametisse nimetatav õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik. Ta jälgib, et seadusandliku, täidesaatva ja kohaliku võimu õigustloovad aktid oleksid vastavuses põhiseaduse ja seadustega. Kui õiguskantsler leiab, et õigustloov akt on põhiseaduse või seadusega vastuolus, võib ta teha akti andjale ettepaneku viia õigusakt põhiseaduse ja seadusega kooskõlla, andes selleks vähemalt 20-päevase tähtaja. Kui akti andja jätab õiguskantsleri ettepaneku arvestamata, võib õiguskantsler pöörduda Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi poole taotlusega tunnistada akt kehtetuks.

Taasiseseisvunud Eesti esimene õiguskantsler oli Eerik-Juhan Truuväli. Õiguskantsleri institutsioon sai oma ametiruumid ning järkhaaval komplekteeriti ametkonna koosseis. 1993. aasta lõpul oli töötajaid 16, sh 8 nõunikku. 2006. aasta septembri seisuga on õiguskantsleri kantselei koosseisus 46 töötajat, sh 28 nõunikku.

Eesti riikluse areng, mis taotles õigusriikluse ja demokraatia üha paremat korraldust, tingis vajaduse luua ka ombudsmani institutsioon, mille kaudu oleks tagatud isikute põhiseaduslike õiguste ja vabaduste kaitse (õiguskantsleri ametikoht on kasutusel ainult kolmes riigis: Rootsis, Soomes ja Eestis). Ühiskonnas ja õigusteadlaste seas toimus diskussioon selle üle, kas luua ombudsmani institutsioon parlamendi juurde või siduda ombudsmani ülesanded õiguskantsleri ametikohaga. Õiguskantsleri seadus, mis jõustus 1. juunil 1999, andis ombudsmani ülesanded õiguskantslerile. Eestis on sellega loodud riigiõiguslikult unikaalne olukord, kus ombudsmani funktsioonid on ühendatud õiguskantsleri ülesannetega. Niisugune kombineeritud pädevus on rahvusvahelises õiguses ainulaadne. Näiteks kui õiguskantsler ombudsmani menetluses tuvastab, et ametnikud on rikkunud oma tegevuses isikute põhiõigusi, siis võib sama menetluse käigus ka selguda, et mõni õigustloov akt on seaduste või põhiseadusega vastuolus. Õigustloovate aktide põhiseadusele vastavust ja põhiõiguste kaitset samaaegselt kontrollides saab õiguskantsler neid valdkondi vaadelda tihedalt seotuna ning ühtses õiguslikus lähenemises.

Lisateave artikli kohta