Rahapoliitika

1919. aastal asutatud ja 1990. aastal omariiklusaegse (1918–1940) keskpanga õigusjärglasena taastatud Eesti Pank kuulub maailma veerandsaja vanima keskpanga hulka. Parima rahvusvahelise tava kohaselt on Eesti Pank oma tegevuses sõltumatu, ei allu valitsusele ega ühelegi muule täidesaatvale riigivõimu asutusele ning on aruandekohustuslik üksnes Riigikogu ees.

Eesti Panga peamiseks ülesandeks on riikliku rahapoliitika formuleerimine ja elluviimine. Lisaks sellele teostab Eesti Pank järelevalvet krediidiasutuste üle ning aitab tagada finantsstabiilsust, emiteerib sularaha ja toetab maksesüsteemide toimimist ning haldab riigi valuutareserve.

Eesti Panga poolt elluviidava rahapoliitika põhieesmärk on tagada püsivalt madal inflatsioonitase ehk tarbijahindade kasvutempo üldine stabiilsus, mis soodustab investeerimis- ja säästmistegevust, toetades seega kapitali efektiivset jaotumist majanduses ja selle kaudu majanduse pikaajalist kasvupotentsiaali. Rahapoliitika formuleerimisel ja teostamisel arvestatakse seejuures pidevalt muutuva majanduskeskkonna ning finantsturgude struktuuri arenguga.

Rahapoliitika tehniline teostamine toimub keskpangapoolsete tehingute kaudu pankadevahelisel rahaturul (nt ostes või müües väärtpabereid, laenates raha otse pankadele vms), harvematel juhtudel ka regulatsioonide kehtestamise abil rahasüsteemis toimivatele finantsasustustele, peamiselt pankadele. Need sammud ei kindlusta otseselt madalat inflatsioonitaset, küll aga on nende eesmärk mõjutada teatud kindlaid majandusnäitajaid (intressitase, valuuta vahetuskurss, rahamassi kasvutempo vms), millel on omakorda kaudne seos hindade tasemega rahvamajanduses.

Lisaks neile otseselt turge mõjutavatele sammudele kasutab Eesti Pank rahapoliitika eesmärkide saavutamiseks ka teisi vahendeid, nõustades näiteks valitsust eelarvepoliitika elluviimisel, mis samuti avaldab mõju majanduslikule aktiivsusele.

Lisateave artikli kohta