Rahapoliitika teostamine valuutakomitee raamistikus

Eesti rahapoliitika elluviimine on alates 1992. aasta rahareformist järginud nn valuutakomitee raamistikku. Valuutakomitee all mõeldakse üht rahapoliitika teostamise erijuhtu, mille puhul kehtestatakse mõnedele olulistele keskpangapoolsetele sammudele tavapärasest rangemad piirangud.

Eestis on need kitsendused sätestatud Eesti krooni tagamise seaduses, mis kehtestab rahapoliitika teostamisele kaks piirangut. Esimese kitsenduse eesmärk on tagada Eesti krooni fikseeritud vahetuskurss Saksa marga (alates 1999. aastast automaatselt ka euro) suhtes. Teine piirang sätestab, et keskpank ei tohi emiteerida katteta raha, st tema kohustused (st ringlusse lastud sularaha ja keskpangas hoitavad hoiused) peavad tema varade poolelt olema kaetud kõrgekvaliteedilise välisvaluuta varudega. Sellised lubatud välisvarad võivad olla näiteks valuutahoiused arenenud riikide tugevaimates kommertspankades või investeeringud arenenud riikide madala riskiga võlakirjadesse.

Sellise rahapoliitilise strateegia eesmärk on „importida” hinnastabiilsust läbi kodumaise valuuta vahetuskursi sidumise usaldusväärse ja Eesti majandusele olulise välisvaluutaga. Nõue hoida kõrget välisreservide taset tuleneb aga vajadusest tagada sellise seotuse kõrge usaldusväärsus, milleta intressitase püsiks tarbetult kõrgena ning tekitaks seetõttu rahapoliitika eesmärkide saavutamisel majandusele mittevajalikku kulu.

Valuutakomitee kitsendustest lähtuvalt tugineb rahapoliitika otsene teostamine tehingutele valuutaturul, kus Eesti Pank on kohustatud ostma või müüma vastavalt turu nõudlusele krooni eelkõige Saksa marga või euro vastu. Rahapoliitika teised otsesed mõjutusvahendid on olnud kas piiratud tähendusega või omanud mõju mõnel üksikul ajahetkel, mil kapitaliturgude toime on olnud häiritud (nt 1997. aasta lõpul, mil rahasüsteemi usaldusväärsuse saavutamiseks tuli karmistada pankadele kehtinud likviidsusnõudeid).

Valuutakomiteega kaasnevast rahapoliitika tehnilise teostamise kõrgest „automatiseeritusest” tulenevalt on rahapoliitika sujuva toimimise saavutamisel suhteliselt olulisemaks kujunenud rahapoliitika operatsioonilise raamistiku täiendamine (st kohustuslike reservide süsteemi kaasajastamine, valuuta liikumise sujuvuse tagamine keskpanga ja finantssektori vahel jms), finantssektori turvalisuse tagamine ning avalikkuse teavitamine rahapoliitilise keskkonna arengutest ja majanduspoliitika mõjust sellele.

Lisateave artikli kohta