Eesti idariikide õpetajana, naabruspoliitika, välisabi, arengukoostöö

Eesti otsib siiani oma rolli rahvusvahelistes suhetes, kuid üks võimalus, mida riik on aktiivselt kasutanud ning millel on veel potentsiaali, on Eesti kui abistaja ja õpetaja. Riigil on selles osas mitu erinvat suunda: kõige populaarsemad abiriigid on Georgia ja Ukraina, aga aidatakse ka teisi riike. Antakse vastavalt vajadusele ka humanitaarabi ja osaletakse humanitaarmissioonidel läbi mitmete organisatsioonide. Eesti eesmärk on selleteemalises rahvusvahelises koostöös eelkõige demokraatia arendamine, vabakaubanduse levik ning inimõiguste kaitse.​

Humanitaarabi on Eesti varem saanud päris palju, nüüd on riik jõudnud punkti, kus seda jagatakse ise teistele. Eesti toetab humanitaarmissioone katastroofipiirkondades, aga tegeleb ka konfliktidega. Puuduvad kvoodid ja konkreetsed sihtriigid, abi antakse jooksvalt vastavalt vajadusele. Peale rahalise abi on Eesti loonud ka Eesti Päästemeeskonna (Estonian Disaster Relief Team, EDRT), mis pannakse kokku iga missiooni jaoks eraldi, vastavalt missiooni vajadustele. Meeskonnad on abiks olnud Namiibias, Haitil, Moldovas, Pakistanis ja mujal. Humanitaarabi on seotud ka ühega riigi välispoliitilistest eesmärkidest — inimõiguste tagamine, sest abistamise käigus üritatakse stabiliseerida keerulisi olukordi. Selliste üksikjuhtumite kõrval on peamine abimehhanism Eesti jaoks aga siiski arengukoostöö.​

Eesti tunneb, et kogemus Nõukogude Liidust edukaks Euroopa riigiks saamisel on väärtuslik ning jagab seda ka teistega. Eesti esindajad, eelkõige president Ilves, on võtnud sõna demokraatia edendamise teemal ja toonud Eestit näiteks raskustes demokraatiaga riikidele. Eesti üks peamisi välispoliitilisi tegevusi on ka seotud sarnase teemaga, arengukoostöö raames ning üldise poliitilise retoorikaga toetatakse mitmeid riike, kellel võiks olla Eestilt midagi õppida või kellele Eesti suudab midagi õpetada või pakkuda. Ametlikud arengukoostöö riigid on Afganistan, Armeenia, Aserbaidžaan, Georgia, Moldova, Ukraina ja Valgevene. Arengukoostöö ulatus on riigiti erinev ja sõltub vastava riigi juhtidest ning olukorrast, samuti Eesti enda eelistustest. Eesti jaoks on kõige populaarsemad riigid Georgia, Moldova, Ukraina ja Valgevene, kõigil neil on kohalike poliitikute seas tugevaid toetajaid, kes koostööprojekte poliitiliselt abistavad ning kõigi nende riikide osas on tulemused pisut erinevad.​

Valgevenet peetakse Euroopa viimaseks diktatuuriks ning seega nad demokraatlike riikidega väga hästi läbi ei saa. Eestil on küll ametlikud kaubanduslepped ja mõningad abilepped Valgevenega, aga toetatakse riiklikult pigem sealsete tudengite õpinguid Eestis ning noorte muid võimalusi oma elu alustada vaatamata koduriigi režiimile. Valgevene teemadel võtab Eesti sõna ka Euroopa Liidus ja toetab elanike proteste riigi vastu. Euroopa poliitikas toetatakse aktiivselt ka Moldovat ning tolle riigi püüdlusi Euroopaga ühineda ja Eesti esindajad on Euroopa Liidus teinud aktiivselt lobitööd ka Moldova kaubanduse nimel. Eesti toetab ka Ukraina ja Georgia kodanikuühiskonna arengut ning sealse demokraatia arendamist. Eesti oli ka valjuhäälne revolutsiooni toetaja, kui 2004. aastal vahetus Ukrainas oranži revolutsiooni tagajärjel võim ning riik muutus läänemeelsemaks. Eesti ei olnud küll kõige aktiivsem sealses protsessis, Leedu ja Poola olid häälekamad ning aktiivsemad. Eesti nii-öelda lemmikriik idariikide seas on aga Georgia, see avaldub mitmel kujul ning sellel on mitmeid põhjuseid. Georgia on ka hea näide sellest, kuidas teise riigi toetamine Eestile negatiivselt mõjub.​

Georgia on väike riik Kaukaasias, aga Eesti jaoks tundub see olevat väga lähedal. Eesti seosed Georgiaga põhinevad ühisel Nõukogude Liidu ajalool, aga ka isiklikel poliitilistel sidemetel. Eesti on aidanud tuua Georgia tudengeid Eestisse õppima, õpetanud riigiaparaadi läänelikuks muutmist ning toetanud rahvusvahelisel tasandil. 2008. aastal, kui Georgia ja Venemaa vahel puhkes konflikt, oli Eesti kohe ning väga jõuliselt Georgia toetaja. Georgia poolt toetati ka rahvusvaheliselt, mis hiljem mõjus teatava probleemina, sest rahvusvaheline üldsus jäi lõpptulemusena arusaamale, et Georgia oli konfliktis kas ise süüdi või vähemalt osaliselt süüdi. Eesti kiire toetus oli mingil määral andnud tagasilöögi. Idapoolne poliitika on ka muidu mitmekülgsete tulemustega. Eesti soovib selgelt mõjutada Ukrainas ja Valgevenes toimuvat, kuid Leedu ja Poola on suuremad riigid rohkemate resurssidega ning geograafiliselt lähemal, seega nende panus rahvusvahelisel tasandil on suurem, seda eelkõige mainekujunduse aspektist. Georgia on rohkem Eesti projekt, kuid keeruliste tulemustega. Arengukoostöö on kindlasti üks võimalik edaspidine välispoliitika suund, kuid selle täpsed eesmärgid on vaja veel sõnastada.​

Lisateave artikli kohta