Eesti välispoliitika pärast taasiseseisvumist

1991. aastal Eesti taasiseseisvus ja pidi terve ühiskonna ümber kujundama ning looma riigiaparaadi, mis vastaks iseseisva riigi nõuetele. Üks osa sellest oli iseseisev välispoliitika, mis oleks seoses teiste poliitikatega. Eesti pidi ka kiirelt otsustama, millises suunas ta liikuma hakkab, sest tekkisid kardinaalselt erinevad valikud, milliste riikidega teha koostööd ning kuidas see mõjutab sisepoliitikat. Valikuid oli tol hetkel laias laastus kaks: kas jätkata Venemaaga heade suhete hoidmist või pöörata Venemaale selg ja suunata oma pilk läände, Euroopa poole. Eesti valis viimase variandi ning selle taga olid mitmed olulised mõjutajad.​

Eesti esimene samm pärast taasiseseisvumist oli Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks saamine 17. septembril 1991. Selles ei olnud midagi erilist, kõik üldtunnustatud riigid olid ÜRO liikmed, sealhulgas Nõukogude Liidu õigusjärglane, Venemaa Föderatsioon. Seejärel oli aga vaja otsustada, mida teha edasi, kellega arendada lähemat koostööd. Eesti jaoks väga lihtne valik oleks olnud jääda Venemaaga väga headesse suhetesse, Eesti majandus oli Venemaaga seotud, vene sõjaväeosad olid Eesti territooriumil ning ühiskonnas ei oleks pidanud tegema nii palju muutuseid. Nõukogude Liidu alt vabanenud riikide seas oli see väga populaarne valik, Venemaaga headesse suhetesse jäid enamik endiseid liidumaid (näiteks Ukraina, Gruusia jne). Eesti valis teise tee, pööras pilgu Euroopasse, seda teed järgisid teised Balti riigid ja muud Ida-Euroopa riigid, kes olid olnud küll raudse eesriide taga, kuid iseseisvad (Poola, Ungari, Tšehhi jne). Eesti jaoks tähendas see Venemaa kaubandussuhete järsku halvenemist, mis mõjutas tugevalt majandust, tähendas ka üldist poliitilise läbikäimise keerulisemaks muutumist, mis andis tunda piirilepingu ja võõrvägede välja viimise küsimuses. Eesti jaoks oli aga see valik tol hetkel ainuke võimalus, seda mitmel põhjusel.​

Eesti esimesed valimised Riigikokku toimusid 1992. aastal ning kandidaate oli mitmesuguseid. Valimistulemusi mõjutas reklaam, poliitiline retoorika ja muud tavalised teemad, aga mõjutas kindlasti ka see, kellel oli valimisõigus. Taasiseseisvumise ajal arutleti pikalt selle üle, kes peaks Eesti Vabariigis saama valida ehk kes saavad Eesti kodakondsuse ning sellest ringist jäeti välja väga suur osa hilistest immigrantidest, lisaks osa kaua aega tagasi saabunud immigrantidest ja muud väiksemad grupid. See tähendas seda, et valimiskastide juurde läksid eelkõige põliseestlased, kes olid pigem isamaaliselt ja parempoolselt meelestatud. Seega võit kuulus erakonnale Isamaa, kes moodustas koos ERSP ja Mõõdukatega ka valitsuse. Riigikogus oli ka teisi erakondi ja valimisliite, kes olid äärmisel juhul tsentristlike vaadetega, ei olnud väga vasakpoolseid ja vene erakondi. Samal aastal toimunud presidendivalimistel võitis kahest kandidaadist uuendusmeelsem, endine välisminister Lennart Meri. Otsustajad olid seega kõik pigem Venemaa vastased või läänemeelsed, mis tegi otsustamise lihtsamaks, poliitikud olid üksmeeles, et selline otsus on vaja teha.​

​Eesti otsusele aitas kaasa Venemaa käitumine, mis ei olnud koostööd soosiv. Vene vägede välja viimine kestis mitu aastat ja alles aastal 1994 olid Balti riigid ainukesed sõjaväelised üksused oma riikides. Eesti ja Venemaa suhteid pingestas ka piirilepingu küsimus, mis jäigi allkirjastamata, sest kahel riigil oli täiesti erinev arusaam sellest, kuhu piir tuleks joonistada. Aktiivne piir oli ja on siiani seal, kuhu Vene Föderatsioon selle tõmbas, kuid Eesti hinnangul tuleks austada 1920. aastal sõlmitud Tartu rahu, mis annab Eestile lisaterritooriumina Setumaa ja Narva jõe tagused alad. Venemaa piiras ka Eesti kaupade juurdepääsu Venemaa turule ning vähendas üldse kaubanduslikku läbikäimist. See kõik mõjutas Eesti otsust otsida võimalusi Euroopaga rohkem koostööd teha.

Teine oluline rahvusvaheline mõjutaja oli üleüldine olukord maailmas ja eelkõige Euroopas. Kõik riigid nägid, et maailm oli muutunud, idablokk ära lagunenud ning sealt vabanenud riikidega oli vaja tegeleda. Saksamaa proovis ühendada ja ühtlustada oma kaht poolt, Jugoslaavia lagunes väga vägivaldselt ning Nõukogude Liidust ja selle mõjutsoonist vabanes väga palju riike, kellest osad olid geograafiliselt väga lähedal. See tähendas, et Eesti ei olnud üksi oma Euroopa püüdlustes, lisaks olid ka teised Ida-Euroopa riigid, seega vastsündinud Euroopa Liit otsustas tegeleda nende kõigiga korraga. Ida-Euroopa pakkus huvi ka USA-le ja teistele lääneriikidele, seega valmisolek endiste NSVL-i riikide läände pöördumiseks oli olemas. Valitsusvälised organisatsioonid alustasid Eesti abistamisega, Euroopa Liit lõi mitmed programmid Kesk-Euroopa riikide edasi aitamiseks, hiljem laiendati neid ka Balti riikidele, mis küll ei aidanud palju kaasa 1990ndate esimese poole väga raskele majanduslikule olukorrale, kuid kiirendas hilisemat arengut.​

Eestil oli kaks valikut — Euroopa või Venemaa, kuid võiks küsida ka, miks ei valitud kolmandat, neutraalset teed, kuid ajalooliselt tagasi vaadates on näha, et seda kolmandat teed reaalselt ei eksisteerinud. Kõik riigid, kes ei võtnud suunda Euroopa Liidule, langesid kas tugevalt Venemaa mõju alla või jäid kõigest üldse kõrvale ning nende majanduslik olukord halvenes, näiteks võib siia tuua Moldova. Eestit mõjutas ka asukoht, sest põhjapoolsed riigid olid kõik nii-öelda lääneriigid ja teised Balti riigid olid samuti läänemeelsed, seega oleks olnud poliitiliselt väga keeruline jääda kahe piirkonna vahele ja teistsuguse meelsusega. Eestit mõjutas tugevalt ka Soome eeskuju ja tegemised, seega oli läänepoolne valik ka loogiline.​

Tee läände ei olnud lihtne, Eesti asus oma majandust ümber korraldama, tuues sisse täieliku turumajanduse, sai alguse koostöö mitmete lääneriikidega, avati välisesindusi ning alustati aktiivset lobitööd selleks, et Euroopa võtaks Eestit tõsiselt. Enne Euroopa Liiduga läbirääkimistesse astumist pidi Eesti korda tegema ka ühe valdkonna oma poliitikast, mis paljudele lääneriikidele ei meeldinud, selleks oli vene vähemuse küsimus. Esialgsed seadused olid tagasi vaadates väga ranged, mõnede hinnagul ka diskrimineerivad ja ahistavad. Eesti käitumine oma kõige suurema vähemusega oli paljude hinnangul problemaatiline ja seega 1993. aastal alustas Eestis tööd OSCE missioon. OSCE (Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon, tol ajal Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverents) missiooni eesmärk oli ühendada kaks kogukonda — eesti ja vene. See tähendas aktiivset koostööd riiklike ja kohalike juhtidega, poliitikadokumentide üle vaatamist ning nõu andmist. OSCE andis näiteks riigile nõu kodakondsuseta laste küsimuses, nõudis keelenõuete leevendamist ning tegi teisi sarnaseid ettepanekuid. Kuigi missiooni lõpp oli alles aastal 2001, oli missioon üks osa läänestumisest juba 1990ndate keskel ning avaldas mõju ka Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimistele.​

Eesti otsus võtta suund läände ei olnud majanduslikult lihtne ja eelkõige 1990ndate esimesel poolel tõi see kaasa majanduslikke probleeme. Samas, osa neist probleemidest tulenes ka valitud majanduslikust teest, mis oleks olnud tõenäoline ka Venemaaga suhete jätkumisel. Küll oli aga läänemeelne otsus loogiline, sest seda mõjutasid Eesti geograafiline asend, naaberriikide käitumine, Venemaa enda käitumine, valitud poliitikute meelestatus ja Euroopa huvi Ida-Euroopa vastu. See kulmineerus 1995. aastal, kui esitati sooviavaldus Euroopa Liiduga liitumiseks.​

Lisateave artikli kohta